„Aga millal siis?“ päris Karin.
„Seda ma ei tea,“ vastas Tiina. „Võib-olla ei kunagi.“
„Aga kui tuleks aeg, et ütleksite härrale, kas võiksite siis ka minule öelda?“ pinnis Karin edasi.
„Kui ütleksin härrale, siis teaks ka proua, sest mees ja naine on üks,“ vastas Tiina veendunult.
„Küll olete teie alles laps, Tiina,“ ütles Karin nüüd peaaegu kaastundlikult ja haletsevalt. „Teie mõtlete abielust jumal teab mis.“
„See on kõige ilusam, mis ma mõelda oskan,“ vastas Tiina. „Kui mina saaks selle mehe, keda ma tahan ja kes mulle määratud…“
„Ah, kohe määratud?“ naeratas Karin nokkivalt.
„Aga kuis siis muidu, proua,“ rääkis Tiina. „Minule on mees määratud ja kui ma selle kätte saaks, oleks ma nii õnnelik, nagu ma üldse olla võin. Ma oleks kõige õnnelikum.“
„Ka siis, kui see määratud mees on teie vastu halb ja ülekohtune?“ küsis Karin.
„Määratud mees ei ole ülekohtune ega halb,“ seletas Tiina, „nõnda on ainult mitte-määratud, mitte-õiged mehed. Kui on see õige ja määratud, siis tema tehku, mis tahes, ikka on hea, ikka on õige. Kui mina saaks selle õige, siis mina lepiks kõigega, mis ta eluilmas teeks. Ja kui olekski vahel hirmus raske, siis ma ütleks endale: mees on ju määratud, mees on õige, aga mina ise pole vist päris määratud ega õige, sellepärast ongi vahel nii hirmus raske. Ja teate, proua, ilma meheta on vahel ka hirmus raske, miks siis peab mehega ainult kerge olema?“
„Aga milleks siis mehele minna, kui ikka on raske?“ küsis Karin.
„Et oleks õnnelik, selleks,“ vastas Tiina.
„Ja teie, rumal laps, arvate, et võiksite olla õnnelik, kui on hirmus raske?“
„Aga, proua, vahel on ju nõnda, et mida raskem, seda õnnelikum. Õnn on nagu arstirohi — mida kibedam, seda parem.“
