male jumalast loomulikult määratud, aga tema hing ja vaim — need kaks igavest ollust, nagu Vesiroos ise neid nimetas — ei tahtnud enam kuidagi koomale tõmbuda ja sellepärast tuli neil koondunud kehas kitsas kätte. Vesiroos tundis igapäev uuesti, kuidas tema igavesel hingel ja vaimul hakkas kõhnenenud kehas kitsas. Kitsad tundusid vürtspoe ruumidki, kuigi nad olid hulga avaramad nendest, milles ta oli veetnud suurema osa oma elueast.
Sellest kõigest Vesiroos järeldas paratamatult, et ilmalikke ja ajalikke asju saab muuta, igavesi ja surematuid mitte. Keha võib kokku suruda, hinge ja vaimu mitte. Neile peab jätma nende suuruse ja ulatuse, sest nõnda on vististi jumal seda seadnud. Ja muidugi, just jumal! Sest kui oleks võimalik kokku suruda inimese hinge ja vaimu, siis peaks sedasama võima teha ka jumala omaga, andis ju tema loomisel osa omast elavast hingest inimesele. Noh, et aga igavese jumala hinge ja vaimu pisemaks pressida, selleks ei piisa ajaliku inimese jõust. Nõnda arvas Vesiroos kaljukindlalt.
Sellepärast siis: olud ja ajad võivad tema maise kehaga teha mis tahavad, võivad ta muuta pisikeseks ja peeneks, kui see on jumala tahtmine, aga tema igavene hing ja vaim jäävad suureks ja ilmuvad ükskord nõnda viimse kohtujärje ette. See on nõnda igavesest ajast igavesti seatud ja Vesiroos ei saa seda kuidagi muuta. Temal on sagedasti üpris raske oma suurelennulise hinge ja vaimuga, aga ta katsub kuidagi läbi ajada. Vahel muutub seisukord talumatuks, siis Vesiroos peab pisut jooma, sest see rahustab tema suurt hinge ja vaimu mitmeks päevaks. Jah, imelik küll, kogu eluaeg Vesiroos pole osanud alkoholist kui joogist kuigi palju lugu pidada, aga vanul päevil oleks ta nagu leidnud uue elurohu, uue elutõe. Ja mis peaasi, päevpäevalt tunneb ta ikka enam tarvidust selle lohutaja järele. Nõnda on lugu Vesiroosiga.
Öeldagu nüüd puhtast südamest, kas Köögertalil on põhjust uhkustada pankrottmeistrina, kui ta võrdleb end oma kaaslastega? Muidugi on! Nõnda ei arva mitte ai-
