sagedasti viisiks lasta anda kõigile oma kulul, kui nad hingasid temaga ühist õhku.
Otse maksujõuetuksjäämise järele loobus ta mõneks ajaks sellest armsast ja meeldivast kombest, aga juba esimesel õnnelikul ärioperatsioonil meenusid talle tema kohused seltskonna vastu, nagu ta nimetas ennast ümbritsevat söödikute ja joodikute karja.
Kulutulena jooksis teatud ringkonnis suust suhu teade, et Köögertal pühitseb siis ja siis „Kullaonnis“ mingisugust juubelit oma ärilises tegevuses. Mitte just, et ta oleks kogu lokaali terveks õhtuks endale üürinud, ei, seda mitte, sest seda Köögertal ei armastanud. Tema arvas, et lokaali rentida võib igaüks, kel pisutki krediiti, aga avalikule publikule määratud ruumis ainsa peremehena talitada, seda oskas ainult Köögertal.
Eelkõige lauad kinni panna, kõik lauad kinni panna ja kui see ei õnnestu, siis võõrad lauakinnipanijad kinni maksta ja välja visata lasta või kui nad selleks kõlvulised, siis nad lihtsalt juubelivõõrasteks üle võtta, ainukese asjaliku kohustusega — nad ei tohi täna õhtul siin lokaalis oma rahapunga avada ega üldse mingeid arveid õiendada, sest siin maksab Köögertal. Nõnda meeldis temale.
Tema pidas end avalikuks tegelaseks ja sellepärast armastas ta oma asju avalikult ajada, mitte aga siin-seal kinnises ruumis, kuhu ei küündi ei rahva ega seaduse silm. Ka politsei pidi kohal ja käepärast olema, milleks juubelist osa võtma oli kutsutud paar asjaomast kõrgemat ametnikku, kes pidid muretsema kõige muu eest. Sest kui Köögertal juubeldab avalikult avalikus kohas, siis ei taha ometi ei tema ise ega tema külalised korrapidamisega oma kallist aega ja tuju raisata.
Et aga juubelil mitte ainult ei sööda, jooda ega juubeldata, vaid ka muid asju aetakse, seda oli Köögertal ise oma silmaga näinud paaril kirjanduse- ja kunstiilma suurel tähtpäeval, millest ta kutsutud auvõõrana osa võtnud noil päevil, kus riik ja isamaa muretsesid veel oma elujõulisemate poegade eest, nii et neil pol-
