Berliini ja Pariisigi — Berliinis ja Pariisis on tal ju majad, — aga küllap näis, mis need pangad ja valitsus tema ettevõttega peale hakkavad. Muidugi, ütleb ta, nüüd on karsoss! Sest ei rahvas, pangad ega valitsus oska nii suures ettevõttes kõrvugi liigutada. Seal pole seda nutti, mis on siin — koputab ta enesele otsaette. Aga oleks temale antud veel paarkümmendki närust miljonit laenu, kinnitab tema, ja soodustused, nagu ühel õigel rahvatööstusel peavad olema, siis, ütleb ta, oleks kogu Eesti poole aasta pärast näinud, mis mees on õieti vana Köögertal. Ja mis on rahvale või valitsusele mõnikümmend miljonit! Aga näe, ei antud, ja nõnda tuligi siis kõik. Aga Köögertal ütleb, et tema süda on puhas ja tema uni rahulik. Küsin siis temalt, et mis siis mina pean nüüd tegema? Aga tema vastab, nagu poleks tema asigi: igaüks katsub, kuis saab. Igaühel omad mured. Kuis nii, ütlen mina, sina teed pankroti ja mina pean maksma? Eksid, va vennas, vastab tema, mitte Samuel Köögertal ei tee pankrotti, vaid virma „Köögertal ja kompanii“. Kui nii, siis tasu mu kahjud, ütlen mina. Miks siis mina pean seda tasuma, mis teised sulle kahju teinud? küsib tema nüüd niisukese näoga, nagu oleks mul arust puudu ja ajaks sellepärast lolli juttu. Aga sina ju petsid minult allkirjad välja, kui sa ise olid omadega juba ammugi läbi! hüüan mina nüüd juba südametäiega, sest ma hakkasin aimama, mis mees ta õige on. Selle peale vastab tema aga rahulikult: olid tobe, kui lasksid end petta. Loll saab kirikuski peksta. See on su viimane mehe- ja sõbrasõna? küsin ma nüüd, et tema südant puudutada, aga tema, tõbras, vaatab mulle otseteed silma sisse ja ütleb — pange hästi tähele, mis ta ütleb — ütleb: Köögertal oli Vesiroosile mitte sõber, vaid ainult ärisõber, nii et meie vahekorrad on puhtad. Nüüd aga oli minu kannatusel lõpp. Ta ei jõudnud veel oma molu kinnigi panna, kui mina laualt kivist tuhatoosi võtsin ja ühes paberossiotstega lartsti! otse näkku lasksin, nii et punane kali taga. Ma oleksin ta, jumala eest, sealsamas vagaks teind, aga teised, kuradid, tulid oma ninadega vahele. Siiski, sain niigi palju talle
