Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/353

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ges ta siinsamas avatud ukse lävel Indrekule kaela ja oleks tahtnud, et see tema siinsamas oma suudlustega lämmastaks. Samal ajal läks neist paar inimest mööda, üks jäi isegi silmapilguks seisatama, et näha, kes on need, kes peavad tarvilikuks teineteist sülelda avatud uksel päise päeva ajal. Aga Karin ei pannud neid tähele, sest tema ei kuulunud sel hetkel siia ilma; alles pärast kuulis ta seda Indrekult ja siis ta naeris südamest kõige üle.

„Nad pidasid meid muidugi hulludeks,“ ütles ta.

„Ei, vaid armunuiks,“ vastas Indrek.

„Aga meie oleme juba mitu kuud abielus,“ rääkis Karin.

Nõnda oli siis, kui ta pistis esimest korda selle kriiksuva võtme lukuauku ja avas ukse. Täna olid võti ja lukk endised, kriiksusidki endiselt, ainult nemad Indrekuga… Sinnamaale oli Karin oma mõttega jõudnud, kui ta tahtis astuda üle läve. Aga äkki peatus tema mõte, peatus ka jalg ja ta toetus õlaga vastu ust ning jäi lävele seisma, selg väljapoole, nagu ootaks ta ka täna kellegi lämmastavat suudlust. Aga selle asemel kargasid tal silmad valusaid pisaraid täis ning ta nuttis tükk aega oma majauksel, ilma et ükski oleks mööda läinud või teda vaadelnud.

Kui Indrek praegu oleks teadnud ja tahtnud tulla vaatama, kuidas tema naine seisab ukselävel ja nutab, kui ta oleks tulnud mööda treppi alla ja sõnalausumatagi viinud nutja tuppa, siis oleks võib-olla kõik olnud hea. Praegu Karin poleks ehk suudlusi nõudnudki, nagu esimesel korral, ta oleks leppinud palju vähemaga. Aga Indrekul polnud vähematki aimu, mis sündis all lävel, ja kuigi tal oleks olnud, siis võib-olla ta süda poleks nõrkunud, sest ta oleks oma naise pisarad pannud ehk mõne muu põhjuse arvele, mitte aga sellele, et tal tuli meelde esmakordne majavõtme kriiksumine. Oleks sündinud see, mis kordub nii sagedasti: mees poleks mõistnud naist või oleks mõistnud teda võõriti ja nõnda oleks ikkagi jäänud kõik tulemata, mis oleks pidanud tulema, et ei saabuks midagi halvemat.

353