Nõnda siis seisis Karin kogu oma nutu aja ihuüksinda ukselävel ja kui tundis, et nüüd juba aitab, avas ta oma käekoti, võttis sealt lõhnava rätiku ja kuivatas pisarad. Aga tema süda oli läinud äkki kõvaks ja kuivaks, nagu oleks temast mahl välja pigistatud pisarate näol, ja ta läks tasa-tasa mööda treppi üles ning avas toaukse sellise ettevaatusega, nagu katsuks ta minna võõrasse korterisse vargile: ta ei tahtnud enam, et Indrek teda kuuleks, sest ta ei tahtnud talle näidata oma nutetud silmi.
„Ta ei ole seda väärt,“ lausus ta endamisi ja samal silmapilgul nägi mehe suud, mis helepunast verd täis. Aga praegu oli see Karinile peaaegu ükskõik. Tal tuli ainult meelde, et ka mujal nägi ta millalgi verd. Jah, tuhatoosis, paberossiotstel. Need olid tema, aga veri mitte. Veri oli ka siis mehe oma, nii et mehed veristuvad sagedamini ja kergemini kui naised.
Need mõtted panid ta silmapilguks peatuma. Tal tuli tuju Indreku tuppa minna, aga see oli ainult silmapilguks, siis oli ta süda jällegi kõva ja kuiv. Sest kui Indrekut ei huvita, kust ja kuidas tema tuleb hommikul kella nelja, viie ajal, miks siis tema peaks esimese sammu astuma. Ennem võiks Indrek tema kas või läbi kloppida, kui et ta nõnda ükskõikselt pealt vaatab tema pöörast elu ja toimingut. Aga muidugi, Indrekul peavad olema omad asjad, omad saladused, miks ta muidu põgenes Karini toastki. Sest Karin ei ajanud ju teda, jumala eest ei ajanud, ta ainult nokkis Indrekut, ise oodates tema lähenemist. Ja see! See kahmis oma riided ning läks, läks tänapäevani. Nüüd teeb Tiina talle õhtuti aseme. Tiina! See on nende abielu kirstunael, seda usub Karin, aga ta ei aja teda majast välja, nagu teevad seda sellistel juhtudel teised prouad, sest ta näitab, et ta ei karda oma ümmardaja võistlust. Las olla Tiina noorem, las olla tal see imelik kõnnak, mida näevad kõigi meeste silmad, ikkagi Karin ei karda. Ainult ühte tunneb ta, nimelt: kui see tõesti nõnda peaks olema ja minema, et Tiina astub tema asemele, siis hävitab ta tema kas või rotimürgiga ning ütleb peale seda Indrekule: „Säh, võta ta nüüd, nüüd on ta sulle paras.“
