„Mina ka ei ole,“ vastas Indrek. „Tema ei näita end elavatele, tema hoiab elavate eest kõrvale. Lapsi ta isegi kardab, kui nad on terved.“
„Aga kui nad on haiged?“ küsis Tiki.
„Kui nad on väga haiged, siis ta tuleb,“ ütles Indrek.
„Mina tahan väga haige olla, siis ma näen teda,“ ütles Tiki nüüd.
„Ei sa näe teda, armas laps,“ seletas Indrek, „ta ei tule enne kui surub lastel silmad kinni.“
„Aga Tiki teeb silmad jälle lahti, teeb salaja, nii et näeb, misuke ta on.“
„Ei saa, lapsuke. Silmad, mis surm kinni surub, ei lähe enam kunagi lahti.“
„Aga kuis siis saab surma näha?“ küsis nüüd Miia, kes senini ainult kuulanud.
„Kasvage suureks, lapsukesed, küll siis õpite surma nägema.“
Nõnda lõppes jutt haigusest, surmast ja tema nägemisest, lõppes sama tühiselt, nagu ta alanudki. Kogu see jutt oleks võinud tulematagi jääda, sest sellega poleks keegi midagi kaotanud, tõusis ju Karin juba järgmisel päeval voodist, nagu poleks ta kunagi haige olnudki. Talle tuli isegi külaline ja see viibis selle ajani, kus Indrek ilmus töölt koju. Külaline ja Karin olid mõlemad heas tujus, sest esimene laulis peaaegu vahetpidamata, nagu oleks ta mõni lõoke taeva all või kuldnokk pesakastipulgal. Ainult vahetevahel leidis ta pisut aega nagu puhkuseks juttu vesta ja Karini küsimustele vastata. Sellest selgus, et Paralepp olevat kaotanud ühe esimese hamba ja saanud lõhkise pealmise huule, millele jääb eluaegne arm.
„Mehed võtavad asja kohe hirmus tõsiselt,“ tähendas Karin selle kohta.
„Ega see sellega jää,“ arvas Rönee.
„Mis siis veel tuleb?“ küsis Karin.
