„Minul tuleb nüüd valvel olla,“ seletas noormees.
„Te ajate mulle hirmu peale,“ ütles Karin ja tundis kogu kehas värinat, nagu tuleks tal palavik uuesti tagasi. Tõepoolest oli aga see mingisugune magus judin, mis tekkis teadmisest, et mehed seisavad vastamisi tema pärast. Kõige parema meelega oleks ta aga seda näinud, et Indrek oleks selle noormehe nii või teisiti uksest välja küütinud. Kuid Indrek mängis üliviisakat majaperemeest, küsis isegi, kas härra kunstnik ei sooviks lõunaks nende juurde jääda. See oli Karinile liig ja ta tõttas seletama:
„Ma juba palusin, aga härra Vagur ütleb, et temal pole kuidagi võimalik.“
Nüüd kinnitas ka noormees, et temal pole kuidagi võimalik lõunaks jääda, vaid et tema astunud ainult silmapilguks sisse ja peab kohe minema. Nõnda jättiski ta siinsamas jumalaga ja lahkus. Karin läks teda altuksest välja laskma, sest see seisis alati lukus. Enne aga kui ta jõudis ukse avada, haaras noormees tema ümbert kinni ja tahtis teda suudelda. Ta tegi seda selja tagant, surudes tugevasti Karini pihta ja niudeid endale vastu keha ja ahmides teda nagu oma käte ja jalgadega ning väänates tema pead ja kaela hoolimatult tagaspidi. Karin viskles ja pöörles ussina, kuid noormehe jõud oli üle, ja viimases hädas Karin tarvitas viimast abinõu: kargas mehele kuhugi hammastega kinni, nii et see karjatas ja tema lahti laskis, omal hambajäljed lõual.
„Te olete hull!“ kähises Karin oma juukseid korraldades. „Te mõelge ometi, mis minust saab, kui mees oleks praegu ülal ukse avanud.“
„Te ajate ju hulluks,“ vastas Rönee ja lisas: „Ma suren armastuse kätte.“
Aga nüüd Karin hakkas naerma ja ütles:
„Sest pole ühti, see on magus surm. Aga näidake oma lõuga. Nojah, hambajäljed on näha. Pisut verdki ühes kohas. See on tarkusehambast, sest see on pikem kui teised. Andke, ma imen välja, minu hambad olla mürgised, mu mees ütles.“
