„Siis läheb see ilm hukka!“ karjus Indrek endiselt.
„Mis ajast saadik sa oled kaardimooriks hakand?“ küsis naine. „Või ükskõik, las see ilm läheb pealegi hukka. Aga milleks siis end tühja vaevata? Küünte poleerimine ja kulmude värvimine on ju kergem kui pesupesemine või kartulivõtmine. Ja meestele meeldivad poleeritud küüned ja värvitud kulmud rohkem kui puhas pesu või muredad kartulid.“
„Sina ei saa millestki aru!“ rääkis Indrek nüüd nagu alistudes. „Sina teed kõik pisikeseks ja näruseks, teed naisest värvitud ja mehest värvimata putuka ja arvad, nüüd on kõik probleemid lahendatud. Jumal sinuga ning sinu inimesega! Sündigu ta putukana ja elagu putukana, aga ärgu ta siis pirisegu, kui teda tabab ka putuka surm.“
„Kui putukas, siis putukas,“ ütles Karin, „ainult kui mees ja naine oleksid ühesugused.“
„Aga mis siis, kui ei ole?“ küsis Indrek
„Aga näe on jälle,“ kinnitas Karin. „Naine suudab mõnikord rohkemgi kui mees: Kitty on oma mehe paar korda juba pankrotist päästnud. Ja kui see tahab tast ometi lahti saada, nagu räägitakse, siis ainult sellepärast, et tal pole praegu pankrotti karta.“
„Otse vastuoksa: Itam kardab pankrotti ja sellepärast oleks tal nooremat kuldmardikat vaja, kes suudaks menukalt teatud korral kaasa töötada,“ ütles Indrek.
„Kas sa siis näed, misukesed teie mehed olete!“ hüüdis Karin kõlblas vihas.
„Sinu oma retsept,“ vastas Indrek: „võimalikult kergesti ja lõbusasti elus läbi lüüa. Küünte poleer ja kulmude värv, sellest aitab. Ning pisut noorust, seda muidugi ka. Aga nagu tead, naine on noor ainult kümmekond aastat, enne seda laps, pärast seda vana, siis ei aita ei poleer ega värv. Tööst ei pea lugu ei sina ega Kitty, aga noorus on üürike. Mis te siis nõuate? Olge üsna rahul.“
„Kitty on minust vanem,“ ütles Karin nagu vastuvaidlevalt.
