kus tossavad villkappade, paberosside ja sigarite asemel preestrite vagad suitsetamispannid.
Väljas Kitty teatas Karinile rõõmusõnumi, et temal on lootus lähemal ajal Berliini sõita, kus vaatab, kas ta saab oma jalgadega midagi peale hakata või ei.
„Aga ehk tuleb uus mood, jämedate jalgade mood,“ arvas Karin.
„Fui, shocking!“ hüüdis Kitty. „Niisukest moodi ei tule kunagi.“
„Ära ole selles nii kindel,“ hoiatas Karin. „Ammus olid teravad kinganinad, mis pidi jääma igavesti, sest ilu on igavene, nagu ütleb kunstnik Mägar, aga juba on ilusad ainult laiad ja tömbid. Pane sa tähele, meie omi ninade ja säärtega sünnib varsti seesama.“
„Aga kust võtta niipalju parajaid siidsukki, kui jämedad sääred lähevad moodi?“ küsis Kitty hoolitsevalt ja paljastas sellega oma kurblooluse isegi siidsukkade ostmisel. Karin tundis talle südamest kaasa ja tõttas lohutama:
„Ega siis jämedad jalad enne moodi lähe kui vabrikantidel juba sukad valmis, siis. Kui pole kultuuri, ütleb minu mees, siis on enne jalg, pärast sukk, aga kui on kultuur, siis on enne sukk ja pärast tuleb jalg. Aga meil on ju kultuur.“
„Aga kui on kultuur, mis on siis darvinism?“ küsis Kitty hoopis ootamatult. „Kas see on see, et inimene sündis ahvist ja et…“
„Minu mees ütleb, et see on see vana darvinism,“ seletas Karin. „Kui on uus, siis ahv sünnib inimesest.“
„Kallis, sa heidad ju nalja, eks?“ ütles Kitty. „Darvinism on ju ka see, et kirjul koeral on kirjud pojad.“
„Siis on darvinism võõriti,“ seletas Karin, „sest mineval suvel nägin oma silmaga, et punasel koeral olid kirjud pojad. Aga milleks sulle see kõik?“
„Ikka sellekssamaks,“ vastas Kitty. „Sest kui darvinism, tähendab — kirjul koeral kirjud pojad, siis ka peenel jalal peened jalad, eks?“
„Mõistan, mõistan,“ kordas Karin. „Sa mõtled laste peale.“
