„Just,“ kinnitas Kitty, „ainult kui teaks, et on darvinism. Aga mees ütleb, et see on hõimupoliitika, muud ei midagi. Sest milleks siis inimene muidu tahab, et lapsel oleksid samasugused sääred, nagu tal endalgi.“
„Küll oli mul mineval suvel sest vaesest koerast kahju,“ rääkis Karin, „sest mõtle ometi: ise ilus punane, pojad kirjud. Kuhu ta küll läheb nendega. Ja kõik tütred, peale ühe.“
„Kirjud pojad kõik tütred,“ naeris Kitty.
„Ma ei taha õiget sõna tarvitada, see on mulle vastik,“ rääkis Karin. „Ja tead, miks? Sellepärast, et need koera tütred uputati kõik ära, kõik, ainult poeg jäi järele. Kui ma perenaiselt küsisin, et miks nii? vastas tema: aga mis nende emaste litadega teha? Mõistad! Tähendab, koera tütred on litad. Ja sest saadik on mulle see õige sõna vastik. Koera tütardega on samuti kui inimese tütardega, see on, mis vastikuks teeb. Ma küsisin perenaiselt: aga mis siis, kui tütred uputate ja poeg sureb ise? Miks ta ise peaks surema? küsib tema vastu. Aga minu poeg suri, ütlen mina. See on teine, sest teie poeg oli inimese laps. Inimese pojad on hoopis teine kui koerapojad, seletab tema. Inimese poeg nõuab maast madalast armastust, muidu viskab vedru välja. Tütar elab ilma armastuseta, aga poiss ei ela. Pojad on egoistid, tahavad, et ema ise neid hoiaks. Nad on juba kätkis armukadedad. Muud kui ole aga ainult nende jaoks. Nagu ei võiks naise armastusest jätkuda mitmele.“
„Jah, selles ei mõista mehed meid kunagi,“ arvas Kitty.
„Minu mees mõistab küll, aga mis sest kasu,“ rääkis Karin. „Tema ei taha lihtsalt enam minuga elada, kui ta mind mõistab. Hea küll, ütleb ta, ma saan sinust aru ja austan sinu püüdeid, armastada mitut meest korraga, aga luba, kallis, et mina lahkun. Nõnda ütleb ta. Ja ei aita mingid seletused. Aga võib ju ometi nõnda, et ühte armastad naiselikult, teist inimlikult, eks? Kas sa pole tunnud, et nõnda võib. Ainult — mis sa arvad, kui on puhtinimlik armastus, kas siis sugugi suudelda tohib, või ei tohi?“
