„Täna oled ju ka sina aidanud tema arvet suurendada,“ tähendas Indrek. Karin ei vastanud midagi, ta tõttas ainult paberossiotstega minema, et varjata oma häbi: Indrek oli ju tema mängu läbi näinud, arvas ta.
„Kuhu sa täna nii kauaks jäid?“ küsis Karin köögist tagasi tulles, „me ootasime sind juba ammugi.“
„Milleks teie mind pidite ootama,“ vastas Indrek, rõhutades sõna teie. „All polnud millestki märgata, et te mind nii väga oleksite oodanud.“
„Toit jahtub ja kuivab ju ära,“ vastas Karin, nagu oleks see õige vastus mehe sõnadele.
„Küll Tiina hoolitseb toidu eest,“ ütles Indrek. „Ma ju hommikul hoiatasin teda, et täna tulen hiljem.“
Need sõnad riivasid Karinit valusasti. Tähendab: tänini Indrek boikoteeris teda öösiti, nüüd hakkab ta teda boikoteerima ka päeval. Asi muutub aina hullemaks. Mis loomake on siis tema lõpuks siin majas, seda tahtis ta mehelt teada. Millised on tema kohused ja ülesanded? Aga mees arvas, et iga inimene peaks ise kõige paremini oma kohuseid tundma ja seletas lõpuks:
„Minu arvates lasuvad sinul niiöelda seltskondlikud kohused: sina esindad oma meest, lapsi, kogu maja, eriti oma meest, näidates teistele meestele, kui võluv naine tal on. See on raske ülesanne, väga raske. Sest ikka võluv olla pole naljaasi. Minagi tunnen seda raskust. Usu, see raskus võib lõpuks isegi üle jõu käia.“
Indrek katsus üsna rahulikult rääkida, aga tema rahulikkus just rikkuski Karini rahu. See otse ärritas teda. Praeguste vahekordade juures rahulikuks jääda, hirmsamat asja polnud Karini meelest olemaski. Sellepärast vastas ta mehele sähvavalt:
„Sinul käib viimasel ajal kõik üle jõu, ainult minu petmine mitte.“
„Arvad nii, noh, siis mängi edasi,“ lausus Indrek.
„Sina ise mängid, mitte mina,“ hüüdis Karin.
„Mina mängin ainult lastega, nagu täna jalutuskäigul.“
