„Muidugi!“ hüüdis Karin pilkavalt. „Aga mina olen sinu meelest vana krõnks, kellega ei kõlba ühes toas magadagi!“
„Sina ise tunned end nähtavasti nii vanana, et pead jooksma poisikestega!“
„Olen alles nii noor, et poisikesed jooksevad minuga!“
„On poisikesi tänapäev, kes jooksevad iga seeliku järele, kui nad nõnda saavad ülespidamist ja midagi muud ka.“
„Sul pole mingit õigust mulle niisukesi toorusi näkku visata!“
„Sul pole mingit õigust poisikestega ümber liperdada ja uste taga oma intiimsusi toimetada!“
„Siga!“
„Nõdrameelne!“
Need laused lendasid nagu pommid, mis plahvatasid kordkorralt ikka suurema jõuga, vapustades pommipildujaid endid sel määral, et nad lõpuks seisid vihast värisevatena teineteise ees, nagu peaksid nad ise selle teostama, mida sõnapommid ei suutnud.
Indrek toibus oma meeletusest esimesena, aga temagi ainult juhuslikul põhjusel: ta märkas äkki, et toaaknad on pärani lahti, nii et iga nende karjutud sõna pidi kostma kaugele välja. Nõnda siis taganes ta nagu võidetu naisest eemale ja istus viimaks laua äärde toolile, kus haaras kahe käega oma pea. Ja nüüd meenus talle tänane päev, nagu ta selle veetnud õpilastega jalutuskäigul. Ta oli mänginud nendega palli ja oli ise samal ajal mõelnud oma ja teiste inimeste saatusest. Ta oli mängides endamisi öelnud, et on rumal nõnda elada, nagu tema elanud, eriti viimasel ajal. On rumal oma südant siduda ainukese inimese külge, kuigi see inimene oleks su oma naine ja su laste ema. Ilmas on ju küllalt teisi naisi ja teisi lapsi, kes vajavad samuti hoolt ja armastust. On ilus kellegagi ühineda eluks ja surmaks, aga veel ilusam on lahkuda, kui olete surmanud enestes juba kõik ilusa, sest muidu, jah, muidu talitate, nagu elaksite Vargamäel.
