Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/41

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

V.

„Sa istud rahulikult siin, aga mina otsisin sind kodus ja linnas,“ pöördus Karin isa poole, ilma et oleks Indrekust väljagi teinud.

„Me peame kahekesi aru,“ vastas Vesiroos.

„Pole vist enam midagi aru pidada,“ lausus Karin ja lisas siis peaaegu vihaselt: „Me oleme paljad, nagu näib.“

„Miks siis kohe paljad?“ küsis Vesiroos. „See maja on ju meil alles järel. Ja peale selle on mul veel üht ja teist tühja-tähja müüa, seda nad kätte ei saa, ei leia üles.“

„Sinu tühja-tähjaga olgu kuis tahes,“ ütles Karin, „aga sellest majast ära räägi, see on ju minu.“

„Ei noh, muidugi sinu, ega ma siis seda,“ seletas Vesiroos põigeldes, „aga ulualune on meil ju hädakorral ikka, ja kui talle obligaatsiad peale teha…“

„Nojah, seda aru te siin pidasitegi,“ lausus Karin nöökavalt, tõusis toolilt, kuhu oli istunud, võttis käekoti, mille oli esiteks sohvaotsale visanud, avas ta närvilise kiirusega, nagu kardaks hilinemist, leidis sealt väikese hõbedase puudritoosi, läks akna alla, tolmutas seal oma nina, mis kippus ärritusest niiskeks kiskuma, pöördus siis uuesti käekoti juurde, võttis paberossi, pani selle suitsema, istus toolile, viskas oma peene siidsukas jala hooletult põlvele, nii et paljastus osa reitki, ja puhus suitsu isale peaaegu näkku.

„Karin, kallis laps,“ ütles isa paluvalt, „viska see pabeross! Sa ju tead, mina, vanainimene, ei või kannatada, kui naised suitsetavad.“

41