Lehekülg:Tõde ja õigus IV Tammsaare 1932.djvu/42

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Seisukord on niisugune, et siin ei aita enam pabeross, vaid viska sigar näkku,“ vastas Karin mehelikult, mis andis tema kõhna ja nagu õrna välimusega otse naljaka kokkukõla. Aga praegusel silmapilgul ei pannud seda keegi tähele.

„Armas laps, mina ei mõista sind,“ hakkas Vesiroos ja tahtis jätkata, kuid Karin sähvas kärsitult vahele:

„Muidugi ei mõista. Mehed üldse ei mõista midagi. Ainult meelitada, lootust anda, uskuma panna ja siis pää! muud ei midagi.“

„Millest sa õieti räägid?“ küsis isa ja lisas nagu kibestunult: „Aga viska ometi ükskord see paberossinäru, ma ei või teda sinu suus näha. See on lihtsalt hirmus!“

„Aga mina sinu pankrotti pean võima näha?!“ hüüdis Karin häälel ja näoilmel, mis ennustasid nagu peatset nuttu. „See ei ole hirmus? Ei ole? Ja nüüd veel ihute kahekesi selle majaloksu peale hammast!…“

„Kuidas sa räägid!“ ütles nüüd ka Vesiroos juba kõrgendatud häälel. „Loks! On see maja loks? See maja on kui kelluke! See on, ma ütlen teile, kui naksitrall! Paremat maja pole kogu linnas leida.“

„Ja sellest elades võid ainult vesiseid kartuleid ja tulisoolaseid heeringaid süüa,“ jätkas Karin isa toonil. „Aga jumala pärast, heeringale mitte haput koort peale panna, seda see maja ei luba, ainult pisut sibulat ja sedagi ainult sügisel, kui ta odav.“

„Nii hirmus see asi ometi veel ei ole ju,“ tähendas Indrek nüüd vahele.

„Sina ole vait!“ käratas Karin ja viskas paberossiotsa toanurka põrandale, nagu seisaks seal mõni prügikast. „Sina ei tea neist asjust midagi ja ei tahagi teada. Sinu kuuldes ei tohi sõna raha suhugi võtta. Sinu arvates on need kõik, kes rahaga tegemist teevad, kelmid ja kaabakad, räpased loomad. Ka mina olen sinu meelest ainult…“

Ta ei saanud lõpetada, sest enne tuli tal nutuhoog peale. Nüüd puutus isa oma käega tema põlvi, nagu

42