hulkagi polnud vaja laiali ajada, sest see hajus ise pettunult, niipea kui nägi, et lamaja tõuseb Indreku abil maast ja tuigerdab voorimehe poole. Ainult korraks võisid inimesed veel naerma pahvatada, nimelt sel silmapilgul, kus politseinik läks Indrekule appi Vesiroosi troskasse upitama: see sai sellest abist sootuks võõriti aru ja laskus uuesti järsku maha, nagu poleks ta elus inimene, vaid pehme ja lõtv ning raske kott. Politseinikki naeris nüüd rahvaga kaasa, kuna ta senini oli püsinud surmlikult tõsisena.
„Kardab politseid!“ hüüdis keegi rahva hulgast ja naeris suure häälega.
„Tähendab, olen vaene ja aus, kui kardan,“ karjus Vesiroos naerjale vastu. „Kui olin alles rikas, ei kartnud, ja kui saan kelmiks, ka ei karda. Milleks peaks rikas kedagi kartma.“
Viimaste sõnade juures Vesiroos ajas enda uuesti jalule ja nüüd Indrek aitas ta üksinda troskasse ning istus ise ta kõrvale. Sõites jutustas vanamees:
„Mina ütlen temale: tere, härra konstaabli-isand, kuidas käsi käib? aga tema lips! mul käe alt kinni, pole muud kui lähme. Noh, hea küll! Kui minna, siis minna, las käia! Sõprade asi! Mõistad! Aga tema tahab sinna, mina sinna. Mina: kuhu sa tirid? Kuhu sa kupatad, kurask? Aga tema kutsub voorimehe. Ah soo, politseisse! Siis võta näpust! Mina pikali maha, ole nii lahke, härra konstaabli-isand! Või nii! Kui olin rikas, mängis politsei jooksupoissi, jäin vaeseks, nüüd mängigu mina. Pole kaupa! Sest Vesiroos pole rikas ega vaene, vaid ainult purjus. Eks ole õige. Olen lihtsalt purjus, muud midagi. Aga kui olen purjus, siis kanna, härra konstaabli-isand. Võta sülle ja kanna, sest sa oled kroonumees ja mina kroonuviina täis. Voorimees! Aga voorimehega võin ma isegi sõita, eit maksab kodus kinni. Plõõnib mis plõõnib, aga maksab. Tütar maksab ka, Karin maksab. Aga milleks siis see sinivatt ja revolver, kui Karin maksab? Milleks revolver? küsin ma. Viska revolver vöölt, sõidame siis, olge lahke, härra konstaabli-isand. Sest minul ei ole revolvrit, voorimehel ei ole, voorimehe hobusel ei ole,
