kellelgi ei ole, sinul ka ei ole, Indrek, ega? Või on ehk sinul? Mis? On või ei ole?…“
Need sõnad tuletasid Indrekule meelde, et ta oli oma revolvri unustanud koju lauasahtli, ja millegi pärast värahtas ta süda sees sellest mõeldes. Millegi pärast hakkas tal nagu õudne ja hirm oma revolvri pärast, mille ta jätnud koju. Nagu kiusatuseks Karinile, mõtles ta. Ja muidugi kiusatuseks, sest seda sõna oli naine Indreku vastu revolvri suhtes millalgi tarvitanud, kui ta oli käskinud alati lukus hoida selle sahtli, kus seisis revolver. Revolver ei ole mänguasi, kui ta naiste käes, oli Karin siis elutargalt seletanud. Ja nüüd seisis seesama mitte-mänguasi oma harilikul paigal ja Indrek kahtles, kas sahtelgi oli lukus. Ehk kuigi oli, siis polnud sel suuremat tähendust, sest üks puhvetivõti avas ta päris korralikult. Seda Karin teadis ja Indrekule näis, et niipea kui naine saab tema lahkumisest teada, siis kõige pealt katsub ta revolvrisahtlit — nõnda nimetasid nad seda sahtlit, kus seisis revolver, sest tema seisis seal ihuüksinda, et kellelgi poleks vaja tema rahu rikkuda, — jah, eelkõige katsub Karin revolvrisahtlit ja kui ta on kinni, võtab ta puhvetivõtme ning avab ta, et vaadata, kas revolver on seal või on ta kaasa võetud. Ning kui revolvri tõttu sünniks nüüd mõni õnnetus, siis oleks see tema, Indreku süü. Siis langeks kõik, mis sünnib, tema hingele, sest igaüks võiks juureldes otsusele tulla, et revolver on koju jäetud mitte kogemata ega unustusest — revolvrit ei või keegi unustada, kui ta lahkub kodunt, — vaid meelega ja täie teadmisega, võiks öelda isegi — teatud tagamõtte ja eesmärgiga, nagu tahetaks proovida, kas võib midagi sündida või mis võib sündida, kui revolver jäetakse nõnda lauasahtlisse.
Seda kõike mõeldes Indrek otsustas tingimata koju tagasi minna ja revolvri lauasahtlist kaasa võtta, et ei oleks kellelgi kiusatust ja et tema hingele ei langeks uut koormat, sest aitab sellestki, mis on. Samal ajal, kus Indrek nõnda arutas, sonis joobnud äiapapa edasi:
„Ei ole? Nojah, ma teadsin kohe, et ei ole, sellepärast sõidangi sinuga. Aga kuhu sa lähed selle ko-
