„Ma ehk pean endale ostma, sellepärast küsin,“ seletas Indrek. „Teie ostate heinu ja kaeru, mina revolvreid.“
„Mõistan,“ ütles voorimees. „Ajate äri?“
„Ajan äri,“ vastas Indrek, „aga tasapisi, saate aru. Kas tahate, ma müün teile revolvri?“
„Ei ole raha kaasas,“ vastas voorimees.
„Ma müün võlgu,“ ütles Indrek. „Tahate?“
„Enne peaks nägema,“ arvas voorimees.
„Pidage kinni ja oodake siin,“ ütles Indrek ja kargas sõidukilt, kui see alles liikus.
„Ei, härra, makske enne see sõiduraha ära, siis ootan,“ vastas voorimees otsustavalt ja tahtis Indrekule järele kihutada, sest ta arvas, et ootamatu revolvrimüümine pole midagi muud kui mõni uus vemp, millega tahetakse „sääred teha“, et poleks vaja maksta.
„Viidate mu kallist aega,“ rääkis Indrek etteheitvalt ja kiskus koti seljast ning ulatas selle voorimehe kätte, lisades: „Sõiduraha eest ma seda teile ei jäta.“
Samas arvamuses oli ka voorimees, sest kott tundus üsna raskena, ja sellepärast laskis ta Indreku minna. See lipsas ümber lähedase nurga ning oli mõnekümne sammuga oma maja ees. Voorimehega lõpuni sõita ei tahtnud ta sellepärast, et mitte tähelepanu äratada, kui keegi peaks olema vaheajal koju tulnud. Ja voorimehe ta jättis ootama selleks, et temale tõepoolest oma revolver müüa, kas või pooleldi kinkida või muidu anda, et aga oleks temast lahti. Sest Indrek ise polnud teda osta tahtnud ja sellepärast ei taha ta teda enam kanda. Jah, seni kui oli abielu, oli ka revolvril mõte, aga kui vaene inimene on ihuüksi, milleks temal siis revolver, kui ta pole röövel ega põrandaalune ja kui tal pole ka midagi, mille peale ihub hammast röövel või põrandaalune.
Nõnda mõtles Indrek, kui ta lähenes oma majale, mille ukse ta avas nii tasa ja targu, nagu oleks ta hiiliv varas. Ta ise uskus küll kindlasti, et maja on praegu tühi, s. t. korter, aga ometi talitas ta nõnda, nagu ei usaldaks ta põrmugi oma usku. Usule võib ehitada sama vähe nagu naistele, targutas ta endamisi, kui astus
