tud surnule. Ka isiklikult ei pääsenud ta kunagi Indreku jutule, kuigi ta tegi selleks korduvalt katset: Indrek ei tahtnud teda näha. Lõpuks Karin saatis Tiina. Sellega Indrek tahtis rääkida, aga ta ei tuletanud kordagi oma naist meelde, nagu poleks teda üldse olemas, vaid oli huvitatud lastest ja muist asjust. Nõnda lähenes kohtupäev.
Paaside abieludraama ei pakkunud kohtuvõimudele kuigi palju huvi ega andnud neile kuigi palju tööd või peamurdmist. Ja mis võiski ühe mehe revolvri plõksutamine tähendada meestele, kes olid maailmasõjas ragistanud kuulipildujatega ja müristanud kahuritega! Mis võiski tähendada paljas katse tappa naist, kui kohtunikud olid oma silmaga näinud, kuis hukkuvad mehed ja naised, raugad ja imikud ning pühitakse maapinnalt külad, alevid ja linnad. Oli peaaegu naeruväärt seda tapmiskatset uuridagi ja uurimise põhjal kohut mõista, teades, et miljonid samasugused või palju hullemad katsed on katsetajaile toonud ainult kiitust, vaimustust, autasu ja aumärke.
Vähegi kogenum ametnik pidi ilma suurema vaevata taipama, et siin on tegemist peaaegu algeliste inimestega, vähemalt mis puutub armuasjusse. Õieti ei mingit kavalust, ei mingit pettust, ei mingit keerulist sündmustikku, ennem nagu mõni rumal lapsemäng, mis lõpeb kõigile ootamata kurvalt. Ja kui üldse midagi oli, mis ajas natukenegi mõtlema, siis just kogu asja uskumatu lihtsus, mis tekitas oletuse, et kuriteo tõsine põhjus alles ehk avastamata. Sest laskeriista tarvitamise põhjuseks sel kujul, nagu see siin sündinud, ei või ometi olla see, et naine ei istu võõra mehe kõrval küllalt viisakalt, nagu Karin kinnitas. Laskja pole ometi täna või eile maalt tulnud metsanurga talupoeg, vaid niiöelda haritud või vähemalt intelligentne inimene, kes liikunud seltskonnas ja sellepärast teab, et meie aja naine pole üldse viisakas ning et meestele on ikka meeldinud ebaviisakad naised. Kui iga mees, kel ebaviisakas naine, tahaks teda hakata tulistama, siis puhkeks uuesti maailmasõda. Aga seda ei või ometi lubada, sest
