„Papa, ära mine veel. Ma olin sinu vastu halb. Tule tagasi. Räägi, mis sul on. Ma katsun kuulata.“
Nende sõnadega talutas ta isa endisele paigale ja istus ise tema kõrvale, pannes talle käe pihale. See tütre käitumine mõjus Vesiroosi nõnda, et ta vaevalt suutis hoiduda härduspisaraist. Keeletuna istus ta tükk aega Karini kõrval, nii et see oma läbematuses viimaks küsis:
„Milleks sa õieti meile tulid?“
„Vaata, tütrekene,“ algas Vesiroos tasa ja targu. Aga tema kõnetoon mõjus Karinisse kohe erutavalt, nii et ta tõmbas oma käe loomusunnilise kindlusega isa pihalt tagasi. Tema teadis nimelt, et kui isa algab nii tasa ja targu, siis peab see midagi halba olema, pealegi veel sellele, kellega ta räägib.
„Nonoh!“ lausus Karin nagu ergutavalt. „Ma kuulan.“
„Nagu sa tead, olen ma läbi,“ algas Vesiroos uuesti.
„Jah, Köögertal tegi su paljaks, papa,“ ütles Karin vabandavalt.
„Aga nõnda see ometi jääda ei või,“ ütles Vesiroos.
„Mis sa siis mõtled Köögertaliga peale hakata?“ küsis Karin. Aga see küsimus oli Vesiroosile sedavõrt üllatav, et ta pöördus kogu kehaga tütre poole ja vastas:
„Köögertaliga pole midagi peale hakata. Paar hammast riskeerisin tal kurku, see on kõik. Midagi muud peab tegema, sest ega siis käed rüpes või istuma jääda. Peab pisut raha muretsema ja…“
„Ja minu majale obligatsiooni tegema, eks?“ täiendas Karin, tõusis sohvalt, pani uuesti paberossi suitsema ja lisas: „Ei, papa, räägi minuga, millest tahad, mitte sellest. Jäta minu maja rahule. Selle oled sa minule and, see ka jäta minule.“
„Selle andsin ma mitte ainult sinule, vaid ka sinu mehele,“ ütles Vesiroos nüüd.
„Mis sa t’ast siis üksi minu nimele kinnitasid, kui sa tema ka Indrekule andsid,“ vastas Karin ja puhus suitsu lakke.
