„Aga mehel on ju niikuinii oma naise varanduse kohta sõnake kaasa rääkida,“ arvas Vesiroos.
„Haa!“ karjus Karin nüüd, nii et pabeross kukkus suust põrandale, kus ta temale jalaga peale astus. „Seda te haudusitegi siin kahekesi välja.“ Ja Indreku poole pöördudes ja temale paar sammu lähemale astudes, ütles ta: „Ah nüüd on see õige aeg, oma meheõigusi hakata maksma panema? Nüüd, kus olete oma tarkusega pankrotis! Tee ainult proovi! Küll mina juba abinõu leian sinu taltsutamiseks.“
„Ma pole mingile õigusele mõelnudki,“ ütles Indrek.
„Teedki targasti, sest muidu võiks su käsi väga halvasti käia,“ vastas Karin ähvardavalt.
„Tõepoolest, ma ei mõista sind,“ lausus Indrek nüüd õlgu kehitades ja pöördus pisut kõrvale.
„Mehed ei mõista üldse midagi,“ ütles Karin, „sest mehed ei mäleta midagi. Neil on nii, et täna tehtud ja homme unustatud. Aga mina ei unusta, ära karda. Sellepärast pea meeles: minu maja jäta üsna minu hooleks, ole sa mees või ükskõik mis. Ja seda ma ütlen, et kui mina veel kord peaks abielluma, siis kõige pealt varandused lahku.“
„Me võime ju veel nüüdki varandused lahutada,“ ütles Indrek.
„Sinuga pole mul seda janti tarvis, sina oled mul muidugi peos,“ vastas Karin ja istus toolile, visates jällegi jala hooletult põlvele, nagu ei paneks ta üldse tähele, mis ta teeb.
„Tõsi jutt, armas laps,“ ütles nüüd ka Vesiroos; „varandust võib alati lahutada. Minagi mõtlen nüüd mammiga varandused lahutada, et oleks selge vahe.“
„Nüüd muidugi, miks siis mitte,“ osatas Karin. „Aga, armas papa, miks ei teind sa seda varem? Siis oleks kogu õnnetus tulemata jäänd.“
„Selles on sul, tütreke, üsna õigus,“ kordas Vesiroos, nagu püüaks ta nõnda Karini meelt rahustada. „Aga parem hilja, kui ei iialgi. Eks ole nõnda? Ja just sellest ma tahtsingi sulle rääkida, aga sina saad juba enneaegu nii väga ärritatud, et…“
