Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/100

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


tõttas minema, nagu kardaks ta, et võib ehk midagi liiga öelda.

Aga Andrese arvates oli öeldugi liig. Sest oli teine sõna lausumata mehed saatnud, siis pidi nad ka samuti vastu võtma, milleks see jututegemine, nagu mingisugune tänupalve. Ometi ei avaldanud peremees oma arvamust sõnades, perenaine aimas seda ainult.

Kogu tänavune kevad ja suvi kulus kambrite ehitamise tähe all, sest see töö polnud ju tänaseks ega homseks, vaid terveks eluajaks, nagu peremees arvas. Sellekohaselt ehitatigi eluhooned: palju suuremad kui endised ja suurte valgete akendega, nii et kõik arvasid, et Vargamäe Eesperes saavad külmad kambrid – liiga suurte akende pärast. Aga peremees jäi oma tahtmises kindlaks, ainult vundamendi tegi madala, ladus palgid peaaegu maa peale, et tuul ei pääseks alt läbi vuhisema, nagu ta ütles. Oli lahendada veel põrandate küsimus: kas teha nad savist või laudadest? Mitmed arvasid, et hea, kui tagakambrissegi laudpõranda saab. Aga Andres otsustas teha üleni laudpõranda.

„Kas laudpõrandal tantsida ka lubad?“ küsis Mari peremehelt.

„Küllap näis,“ vastas Andres. „Ehk ka, kui ise puhtaks küürid.“

„Valgeks kui lumi,“ ütles Mari.

„Siis las käia,“ oli peremees nõus.

„Ega sel Maril muud olegi kui aga tants ja mäng,“ ütles nüüd perenaine.

„Või ma siis nüüd iseenda pärast,“ vabandas Mari. „Juss ju kibeleb.“

„Ah Juss!“ imestas perenaine. „Vaata imet, või tema!“

„Kuule, Juss, me nüüd jäämegi seia elama, saame ilusad valged põrandad,“ ütles tüdruk poisile. Aga vastust ootas ta asjata, nii et pidi uuesti ütlema: „Juss, sa ei vastagi, kas jääme või ei.“

Poiss ei vastanud nüüdki, vaatas ainult nagu etteheitvalt tüdrukule otsa, nii et see ta seks korraks rahule jättis. Aga kauemat aega ei võinud Mari Jussil ometi omaette nohiseda lasta, sest tema väle ja terav keel aina kiheles poisi peale.

Kord juhtus nõnda, et Juss ja Mari niitsid kahekesi

100