„Mis sul sest on,“ ütles poiss.
„On, Juss,“ vastas tüdruk.
„Aga aita ei lase,“ urises Juss.
„Eks võta mind siis ää, kui aita tahad,“ vastas Mari ja pööras poisile pooleldi selja.
„Küll võtaks, Mari, aga sina ju ainult lõõbid minuga,“ lausus poiss puhtsüdamlikult.
„Tule niitma, Juss, ma enam ei lõõbi,“ kinnitas tüdruk.
„Ei tule, sa hakkad jälle,“ ajas poiss vastu.
„Tule nüüd, Juss, ma ütlen sulle siis saladuse,“ mangus Mari.
„Ütle kohe,“ vastas poiss.
„Võta nöör enne kuuseoksast ära,“ ütles tüdruk.
„Ei võta ise ega lase sind võtta,“ kinnitas poiss. „Himu on elust otsas. Suren niikuinii seia Vargamäele, mida varem, seda parem. Peremees tapab tööga, sina...“
„Kellega mina?“ küsis Mari kärsitult.
„Naeruga,“ kaebas poiss. „Mina olen sinu naerus, mina olen kõigi naerus.“
Äkki kadus Jussist kõik kangus ja ta hakkas nutma. Hoidis pahema käega poomissilmusest kinni, pöördus küljeti tüdruku poole ja nuttis vaikselt ning alistunult.
Seda ei suutnud Mari välja kannatada: ka tema meel läks haledaks.
„Juss, ära nuta,“ palus ta, aga rohkem ei saanud ta öelda, sest siis oli tal ka endal nutt käes. Ja nagu oleks tal sellest häbi, pöördus ka tema kõrvale, ning nõnda seisid nad kahekesi nuttes seal kuuse all tihnikus, peaaegu seljad vastastikku.
Alles tüki aja pärast ütles Juss:
„Mul on ammugi himu elust otsas, sellepärast ma kevadest saati seda nöörigi pükste peal kannan.“
„Võta mind ää, Juss,“ nuttis tüdruk, „aga ära sa seda hullutükki tee, et sa enda üles pood.“
„Sa ei tule ju mulle, sõimad mind poisikeseks.“
„Nüüd tulen, änam ei sõima,“ lubas Mari.
„Sa lõõbid jällegi,“ kahtles poiss.
„Änam mitte, usu, Juss,“ kinnitas Mari. „Ja tead mis? Meie ei lähegi änam Vargamäelt ära, jäämegi seia.“
