Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/104

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Kus me siis seia jääme?“ küsis poiss. „Alati Andrese sulaseks ja tüdrukuks?“

„Ei,“ vastas tüdruk. „Mina tean, kuhu me lähme.“

„Kuhu siis?“ päris poiss.

„Sauna! Saunakambri! Talvel on ehk külmavõitu, aga kui hästi kütta, küllap siis saab läbi,“ seletas Mari.

„Kes meid sinna laseb?“

„Küllap lastakse. See plaan oli mul juba ammugi, olen kammert vaatamaski käind. Rääkisin ääri-veeri saunatädiga ja olen pisut ka perenaisega sellest juttu teind. Mõtlesin, et mina oleks linna otsas, kui saaks mehe ja võiks Vargamäe sauna minna. Aga meest põlnd kusagilt võtta. Olid küll sina, aga ei teand, mis sinust arvata, kas kõlbad või ei kõlba. Nüüd tean, et kõlbad.“

„Tõesti ikka, Mari?“ küsis Juss rõõmsalt.

„Tõesti, tõesti, Juss,“ vastas tüdruk ja vaatas poisile otsa.

„Küll oled sina, Mari…“ tahtis Juss öelda, aga jättis ütlemata. Tüdruk ootas, aga sõna ei tulnud ega tulnudki poisi suust.

„Mis ma olen?“ küsis Mari viimaks.

Vastuseks võttis Juss tal ainult käest kinni.

Kui nad viimaks kuuse alt minema hakkasid, pidid nad peaaegu nööri kuuseoksa unustama.

„Juss, võta nöör ära,“ ütles Mari, kes asja märkas, „muidu pärast leiab peremees teise siit.“

„Seda nööri kannan ma eluaeg pükste peal,“ ütles poiss ja võttis ta kuuseoksast. „See on minu kõige kallim nöör.“

„Tegid temast silmuse ja mina läksin sisse,“ naeris Mari.

„Jüst!“ kiitis Juss. „Endale tegin, aga sina läksid jalgupidi sisse.“

„Või jalgupidi,“ osatas tüdruk ja lisas natukese aja pärast juurde: „Kas ma nüüd tohin laulda: Jussike, Jussike, Vargasoo ussike?“

„Nüüd laula, kuis süda kutsub, nüüd tulevad su laulud heast südamest,“ vastas poiss. „Ja peremees peab nüüd alles nägema, kuis töö lendab.“

Käsikäes läksid Marit-Jussi heinakaarele tagasi ja peagi kostis Mari hääl:

104