Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/106

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


nüüd ilus valge, lahe ja soe oli, siis tuli tema teine laps nii kergesti ja ruttu ilmale, et nurganaine aina imestas. Nõutult lamas ta esiteks ühes lapsukesega, aga siis ajas ta enda üles, et karjujat aidata.

Nõrkus oli küll suur, kuid mis parata, pidi tegema, mis teha vaja. Kõige raskem oli tuppa saada ja sealt tagasi, sest uks oli madal ja ukselävi kõrge. Ometi pidi tuppa saama, sest seal oli pajas soe vesi, mida lapse pesemiseks hädasti oli vaja.

Peaaegu neljakäpukil ronis Krõõt tuppa, võttis sealt väikese puuvanni ja pani selle läbi ukse varemalt valmis seatud järile. Nüüd tõstis ta kapaga vanni vett, ronis neljakäpukil üle kõrge ukseläve kambrisse tagasi, otsis kapist varemalt varutud pesu ning mähkmed ja hakkas last pesema. Kisa peale ärkas vanem tütar magamast, ronis sängist välja ja vaatas, kuidas ema talitas.

Enne lapse pesemist katsus Krõõt järgi ühes veevanniga uksest eemale nihutada, aga tundis, et ei jaksa. Nõnda pesigi ta lapse rehetoa ukse kõrval eeskambris, kus polnud veel õiget põrandatki all.

Kui ta viimaks sinnamaale jõudis, et võis uuesti asemele heita ja lapse rinna otsa panna, tundis ta, nagu oleks ta nüüd alles tõeliselt oma teise lapse sünnitanud. Aga kui ta mõtles, et ka see teine on tüdruk ja et mis silmad küll Andres teeb, kui ta sellest teada saab, siis tulid tal silmad vett täis ja ta nuttis kõigest südamest, nagu oleks ta kõige mahajäetum inimene mitte ainult Vargamäel, vaid kogu maailmas.

Imelikul viisil ei tulnud Krõõdale enam kunagi isakodu meelde, kui tal rasked päevad olid, ehk kui tuligi, siis ainult tumedalt ja ähmaselt. Selge oli siin ilmas veel üks paik, ja see oli Vargamäe. Siin oli ta käinud soos lehmi rükkimas, siin oli ta tööd rühmanud, nagu oleks see tema eluihk, siin oli ta need kaks last ilmale kandnud, nähes raskeid ja kurje päevi.

Vargamäel oli mees temaga esimest korda kurjustanudki. Praegu torkas see temale nii selgesti pähe ja südamesse. Nurganaisele näis, nagu mõistaks ta alles täna seda sündmust õieti. See oli esimesel suvel ja siis kandis ta oma esimest last rinna all. Tõusis vihmahoog ja nemad kahekesi läksid rukkeid sisse tooma. Tõtati

106