Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/105

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Hoia kannad!“

Täna niitsid nad harilikust kauem, nii et kui nad koju läksid, perenaine neile ütles:

„Te’p tahtki täna koju tulla.“

„Kõik Jussi süü,“ vastas Mari.

„Jääh! Juss nüüd! Mari ise!“ ütles poiss.

Aga omast asjast ei lausunud nad esiotsa musta ega valget. Seda oli vaja tasa ja targu ajada, sest aega oli ju küll. Nende aasta lõppes alles tuleval kevadel ja seni mõtlesid nad ainult Juss ja Mari olla.

„Kas sa mind nüüd aita lased?“ küsis Juss Marilt õhtul.

„Jussike, Jussike, Vargasoo ussike,“ laulis tüdruk poisile hellalt naeratades. Poisi nukrat nägu nähes aga ütles ta: „Kui oled hea poiss…“

„Mari!“ vastas Juss.

Nõnda see jutuajamine lõppeski.


XIII

Nähti vaeva mis nähti, aga sügiseks olid uued kambrid aegsasti valmis, nii et võis sisse kolida. Helevalged laudpõrandadki olid all. Külma tulekul taheti õled ümber panna, vähemalt tagakambrile, et ei pääseks liiga tegema pakane ega mingisugused tuisud ja tormid, mis vinguvad talvel Vargamäel.

Eeskambril oli alles põrand alt ära, kui sündis Krõõdal teine laps, – nagu kurjast – jällegi tütar. Isa ja ema ootasid pikisilmi poissi, kellest saaks kohapärija, peremees, aga ometi tuli tüdruk, kelle viib ükskord mees jumal teab kuhu ja annab talle mõni teab mis nime.

Juhtus veel nõnda, et polnud kodus kedagi peale poolteiseaastase magava lapse ja perenaise enda, kui hakkasid käima sünnitusvalud. Ei perenaine ise ega keegi teine olnud ette valmistatud, et asi võiks nii ruttu areneda. Tema arvas, et kordub umbes see, mis oli esimesel mahasaamisel: valud kestavad mõne tunni ja seks ajaks tulevad teised koju.

Aga kui perenaine tagakambrisse sängi heitis, kus

105