Naiste magusat juttu oli Andreski läbi lahtise ukse eeskambrist tähele pannud ja ta ütles naljatades Jussile, kes tagakambri uksele lähemal istus ja pastlaid lappis:
„Juss, kuula, mis salajuttu need naised seal tagakambris ajavad, näe, vokidki löövad teistel lorbatsit.“
„Jussist endast me jutt ongi,“ vastas perenaine Andresele.
„Soo, või aina meie enda Jussist,“ imestas peremees. „Mis selle Jussiga siis õige on?“
„Juss hakkab pulmi tegema,“ ütles perenaine.
„Mari!“ hüüdis Juss.
„Mina põle midagi teind, Jussike, see ju perenaine,“ ütles tüdruk poisile.
„Või pulmi? Meie Juss hakkab pulmi tegema,“ imestas peremees ikka veel.
„Ja Mari tahab ka teha,“ kiitis perenaine.
„Teevad nad siis õige üheskoos või?“ küsis peremees.
„Ikka vist üheskoos näh, nõnda see kuulukse,“ seletas perenaine.
„Tohoo hullu!“ hüüdis peremees, nagu imestaks ta kord-korralt ikka rohkem, ja lisas siis asjalikult juurde: „Lõõbite muidu või on selle taga ka midagi?“
„Tõejutt ikka, peremees,“ kinnitas nüüd Mari.
„Mis siis sina sellest arvad?“ küsis Andres Jussilt.
Aga Juss ei saanud kuidagi nõela paksust pastlalapist läbi, kiskus ja kiskus, ise näost punane nagu keedetud vähk, kas raske töö või teiste jutu pärast, mõni seda teab.
Polnud parata, peremees pidi oma küsimust kordama ja tüdruk pidi poissi sundima, alles siis sai ta vastata:
„Ega siis Mari tühja.“
Andres peatus pisut saagimises, nagu oleks nõnda parem mõtelda, ja ütles siis:
„Marit-Jussi, kui teie tõesti paari lähete, siis teen mina teile pulmad, mis pulmad on. Aga Juss ise toogu viinad, mina teen õlle, ja küll perenaine leiab, mis lauale panna, et oleks võtta.“
„Ega see liig olekski, peremees,“ ütles nüüd Juss oma väärtust mõistes, „tööd on siin saand seamoodi teha.“
„Sellepärast minagi, ega muidu,“ oli ka peremees nõus.
