„Nüüd saunast, perenaine, ruttu, ruttu,“ palus Mari.
„Mis see Mari seal kädistab?“ küsis Andres, kes tüdruku häält kuulis.
„Mari tahab, et ma nüüd saunast räägiks,“ ütles Krõõt.
„Mis saunast?“ küsis peremees, kes veel ei taibanud, kuhu sihitakse.
„Eks ikka meie saunast, meie saunakambrist, mis tühi seisab,“ seletas perenaine.
„Marit-Jussi tahaks siis Vargamäele jääda,“ hüüdis peremees.
„Siia jääda, siin elada ja siin surra,“ vastas Mari.
„Eks ta oleks hea küll, peremees, kui nõnda saaks,“ ütles nüüd ka Juss.
See hakkas Andresele südamesse kinni: leidub peale tema ka teisi inimesi, kes tahaksid Vargamäel elada! Ja tõsiselt ütles ta:
„Nali naljaks, tõsi tõeks, aga minul põleks selle vastu midagi, kui aga muidu hakkama saab.“
„Küllap saab, kui aga peremees nõus oleks,“ arvas Mari.
„Miks ei saa, ainult kui perenaine ja peremees…“ lausus ka Juss.
„Vargamäele on inimesi tarvis, ei muidu läbi saa,“ ütles Andres. „Hea, kui omast käest tööjõud võtta, kui tarvis tuleb. Ja tööinimesed olete mõlemad, selle peale on teil käed otsast lahti.“
Kui pererahvas õhtul tagakambrisse magama puges, oli eeskambris nii palju õnne, et pidi lausa imestama, kuidas küll Vargamäe eeskambrisse nii palju õnne mahtus. Kamber oli ju küll suur, aga Jussi ja Mari õnn oli veel hulga suurem. Kahekesi õlgisel asemel ühe ning sama vaiba all lamades sonisid nad oma õnnest peaaegu hommikuni ja uinusid viimaks nõnda raskesti, et perenaine nad hommikul ühe vaiba alt leidis.
„Juss, mädand, kuhu sina oled pugend?“ tõreles perenaine. „Kas Mari juures on soem? Hoia, et peremees sind siit ei leia!“
Aga peremees ei leidnud kunagi Jussi Mari vaiba alt.
114
