Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/116

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


üle. Karjamaa soliseb hullemini kui enne kraave. Piirikraavil tamm ees. Muld, mis kraavist ainult ühele poole laotud, ei lase vett Oru krundile valguda, kuigi vesi on juba üle kraavikallaste. Aga Eespere krundile on tal vaba tee.

Edasi leiab Andres, et Oru lepikualuse kraavi ots on pööratud vastu väljamäge. Ka sel kraavil on mätas tammina ühel pool. Kraavi ja väljamäe vahel asuv uus heinamaa on laines vee all. Nõnda siis on selge: kõik vesi, mis valgub ja jookseb Aaseme poolt, jääb kraavide ja nende tammide taha peatuma.

Andres läheb üleaedse jutule. Aga see on täna üsna sõnakehv. Pealegi on tal hirmus vähe aega.

„Mul välja all loodheinamua, lasin teisele vee peale, paneb rohu mühama,“ annab ta seletuseks.

„Aga, armas inimene, minu karjamaa on ju ka vee all,“ ütleb Andres. „Lehmad peaks aina lootsikuga sõitma.“

„Kui su lehmad oskavad, eks siis las sõidavad,“ pilkab Oru peremees.

„Kuule, kallis üleaedne, see põle ju ometi nali, asi on väga tõsine,“ räägib Andres.

„Aga mis see minusse puutub, kui mina tahan oma heinamuad kasta,“ vastab Pearu ja pöörab talitades selja Andrese poole.

„Kas siis tõesti pidin mina selleks kraavi eest pool raha maksma, et sina võiks minu karjamaale vett paisutada?“ küsib Andres.

„Ma paisutan vett oma heinamuale, mitte sinu karjamuale,“ seletab Pearu.

„Tule ometi ise vaata, mis lepiku all sünnib,“ kutsub Andres.

„Kas sa tulid, kui su hobused mu kapsa ära radjasid?“ sähvab Pearu.

„Mis siis see seia puutub?“ küsib Andres.

„Aga mis siis see minusse puutub, et sinu karjamua vett täis on?“ küsib Pearu vastu.

„Sina paisutad seda vett.“

„Mina paisutan vett ainult oma heinamuale.“

„Mina nõuan, et sa oma tammi maha võtad.“

„Sina nõuad?“ osatas Pearu. „Kes oled sina? Oled sa

116