Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/117

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


mõni vallatalitaja või kohtumees? Kes võib nõuda, et mina oma kruavis ei tohi vett paisutada?“

„Omas kraavis,“ kordab Andres. „Aga see põle ju ainult sinu kraav, mina maksin poole hinda. Madis võib tunnistada.“

„Aga kruav on minu mua peal, seda tead ilma Madisetagi.“

„Ah siis selleks oligi sul vaja kraavi täiesti oma maa peale saada?“ küsib Andres.

„Ega ma loll ole, et ma oma raha eest hakkan teise mua peale kruavi kaevama,“ vastab Pearu pilkava muigega.

„Ah siis mina olen see loll?“ küsib Andres uuesti.

„Seda tead ise paremini kui mina,“ sähvab Pearu.

„Küsin sinult veel kord: kas võtad kraavil tammi eest või ei?“ ähvardab Andres.

„Sinul pole sellega midagi pistmist,“ vastab Pearu ja teeb asja eemale nihkuda, sest Andrese hääl ja tegumood ajavad talle nagu hirmu peale. „Kruav on minu ja tamm on minu, ainult vesi on sinu. Ära lase oma vett minu kruavi, siis põle mul midagi paisutada.“

„Ei võta sina ise kraavil tammi eest, siis löön mina ta minema ja lasen vee jooksma,“ ütles Andres nüüd. „Oma karjamaad ei luba ma leotada. Võid kaevata minu peale, kui tahad.“

Ütles ja läks kähku kodu poole.

Pearu kutsus suvilise põllult, et seda kraavile kaasa võtta – abiks ja tunnistajaks, kui Andres tõepoolest peaks tahtma tammi lõhkuma hakata.

Andres ei astunud kodus tuppa sissegi, kahmas ainult kirve kaenla alla ja viskas labida selga. Nõnda tormas ta mööda väljamäge alla, tossav piip suus.

Seda nähes polnud ka Pearul enam aega. Joostes pistis ta kurja koha poole, suviline kannul. Pearu tahtis enne naabrit tammile saada. Aga sedasama püüdis ka Andres ja nõnda läksid mõlemad, niipalju kui jalad võtsid.

Mehed jõudsid mõlemalt poolt peaaegu ühel ning samal ajal piirikraavile ja nende jahmatus oli ühesuguselt suur. Vahe oli siiski olemas: Andres pistis laia

117