Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/120

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Äkki tuli Pearul tamm meelde, poisijahiga oli ta selle hoopis unustanud.

Vaheajal oli vesi oma töö teinud – tammi sedavõrd lõhkunud, et mingit mõtet polnud katsetki teha tema parandamiseks. Pidi ootama, kuni veevool väheneb, et siis uuesti tammi ehitamisega otsast peale hakata.

Pearu seisis ja kirus, poiss mättal naeris ja parastas.

„Külaonu, lubage mind ka oma ilusat veejooksu vaatama,“ ütles ta lahkel häälel.

Aga külaonu ei vastanud. Ta võttis ainult maast malaka ja virutas sellega koera, kes ikka veel vihaselt tema ees haukus. See pistis hirmul poisi poole, nii et vesi ja muda tal üle pea käis.

„Kas teed jälle tammi üles?“ küsis poiss mättalt. „Ää änam nii kõva tee, hirmus raske oli lõhkuda, nahk suitseb mul veel praegu seljas.“

„Haugu aga haugu seal mätta otsas, küll sa oma sauna kord saad,“ ähvardas Pearu.

„Kui saan, siis saan, aga tammi lõhun ikka ära, tee nii kõva kui tahes,“ ütles poiss nüüd tõsiselt.

„Kui veel kord lõhud, uputan su kruavi nagu kassipoja.“

„Uputa, kui tahad, aga tammi lõhun ikka ära,“ ütles poiss.

Ütles ja hüppas teisele mättale, sealt kolmandale ning nõnda edasi, kuni ta kadus ühes koeraga Pearu silmist.

„Kuradi poisiraisk!“ siunas Pearu. „Kust küll niisuke vemmal välja võetud.“

Ta hakkas uusi tammivaiu raiuma ja neid teritama, et oleksid käepärast võtta, niipea kui nõrgenev veevool uue tammi tegemist võimaldab.

Ei raatsinud lasta kõike vett jõkke voolata, hakkas ennem vaiu kraavipõhja taguma ja pärast mättaid sisse laduma. Ei aidanud muidu, kui pidi mättaid kinni tallates jaluli kraavi minema ja poolest reiest vees sumama. Särgikäised olid mudased küünarnukkideni. Nägi kurja vaeva, mille kõrval Eespere poisi vaev lõhkudes polnud midagi. Aga Pearu ei hoolinud vaevast, nagu teeks ta jumal teab kui tarvilikku tööd.

Pool ilusat looja päeva kulus Oru peremehel tammi tehes. Aga siis oli ta valmis ja tegijal tööst hea meel.

120