Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/119

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Peremees käskis poisil oma teost vaikida, nii et sellest ei teaks peale nende kahe ükski hing.

Tulid vihmad ja kraavid täitusid uuesti veega. Jällegi solises karjamaa. Pearul polnud ööl ega päeval rahu, aina valvas oma tammi järele, et keegi seda ei lõhuks, ja tegi kraavivalle tihedamaks, et nad vett läbi ei laseks.

Aga nagu ikka: unustab hoidja, tabab püüdja. Leidus silmapilk, kus Pearust polnud kraavil kippu ega kõppu, sest muidu oleks Eespere koer juba ammugi haukunud. Mart asus tammi lõhkuma. Pärast asus mätaste kallale.

Uus tamm oli palju kõvemini ehitatud kui vana, ja et poisil muud abinõu polnud kui terav teivas ja kümme küünt, siis nõudis kogu talitus tükk aega. Juba sai ta vee pisut jooksma, kui koer äkki haukuma pistis: tüki maa taga ilmus kraavikaldale Pearu. Poissi tammil nähes hakkas ta täiest kõrist karjuma, nagu oleks keegi tal elu kallal. Ise tõttas ta kurjategijat peletama ja karistama. Mart lõhkus tammi seda suurema hooga, sest ta kartis, et muidu võib Pearu veevoolu seisku panna. Nii mõnegi hea mätta jõudis ta enne veel lahti kangutada, kui Pearu ligi sai. Seega oli veel sedavõrd suur jõud käes, et teda ei suutnud enam keegi takistada.

Aga Mardi julgus oleks peaaegu õnnetult lõppenud. Päästjaks ilmus ainult teivas, mille ta Pearule õigel ajal jalgu viskas, ja koer, kes talle tagant külge kargas. Nõnda sai ta viimasel silmapilgul oma sohu ja lidus, mis jalad andsid, ikka mättalt mättale. Ka Pearu katsus mätastel jooksuga õnne, aga poissi kandvad mättad purunesid tema jalge all või langesid mudas küljeli, rabades ta porri. Seda silmapilku tarvitas koer enese kasuks: uuesti kargas ta Pearu külge kinni. Poiss seisis samal ajal eemal mätta otsas ja parastas.

„Mina su kuramuse hinge ükskord võtan, ää sa mõtle!“ ähvardas Oru peremees koera, kui see tema nina all plõksis. „Ja sina, lurjus, seal mättal, sina saad triibulised püksid!“

„Eks anna aga pealegi, kui kätte saad,“ vastas poiss. „Põle enne ühtki vanameest kart, ei karda ka sind.“

„Lõuad!“ kärgatas Pearu.

„Seal on lõuad,“ vastas poiss.

119