lepikualuse kraaviga, mis vee paisutamiseks hädasti tarvilik. Aga Eespere Andres ei saa sellest õieti aru, sest temal pole aega mõtelda, tema peab aina tööd murdma. Mustlanegi hobust vahetades on nutikam, sest kui sa tema üle lööd, siis ei saa ta vihaseks, vaid katsub järgmisel korral sinu enda või mõne muu omakorda üle lüüa. Aga Andres vihastab, kui Pearu ta on üle löönud. Täismees vastab vingerpussile vingerpussiga, aga Andres tuleks kohe jõuga kallale. Ja lõpuks saadab ta Pearu vastu oma karjapoisi. On see mõni mehetegu? On see mõni õige Vargamäe peremees?
Nõnda nägi Pearu oma asja, kui ta pikkamisi kodu poole lonkis. Ta oli pisut pettunud. Uue tammi tegemisel polnud praegu suuremat mõtet, sest kuivade ilmade tõttu oli vett vähe. Ainult see poisiraisk ja see koerarajakas, kui need kätte saaks! See soov kõvenes tal laupäeva õhtul saunas veel enam, sest kui eit teda seal leilitas, vihtus ja pesi, ütles ta mehele:
„Mis sinised laigud sul keha peal on?“
„Ma ei tea õhkagi,“ vastas Pearu.
„Kas siis valus ei ole?“ küsis eit haigeid kohti katsudes.
„Ei saa aru ühti,“ ütles Pearu.
„Vuata hullu!“ imestas eit. „Sinine ja põle valus.“
„Mehel mehe ihu,“ kiitis Pearu.
Nõnda jäidki need Oru peremehe sinised laigud laupäeval saunas selgitamata.
XV
Kui Oru perenaine üleaedseilt oma vanamehe muhkude kohta seletust oleks küsinud, siis oleks ta seda tingimata saanud. Mäe kolmeaastane Liisigi oleks ehk teadnud midagi nende kohta rääkida. Kuid Oru perenaine ei rääkinud nüüd enam üleaedsetega ja need ei rääkinud enam Oru rahvaga. Elasid teised ühel ning samal Vargamäel, aga üksteise keelt ei mõistnud, või kui mõistsidki, siis ainult halbu sõnu, sõimusõnu, kõik teised sõnad olid ununud. See algas juba kevadel, kui Oru Pearul oli tarvis lepiku all oma loodheinamaale vett paisutada.
