Karjapoiss Mart oli Eesperes kangelaseks tõusnud. Ta oleks kangelaseks tõusnud kogu Vargamäel, kui oleks teatud, kust sai Oru Pearu oma kehale sinised laigud. Ei olnud tähtis, kuidas just asi sündis, kindel oli ometi, et midagi oli lepiku all sündinud, sest kraavid seisid kuivad. Ka karjamaa pidi juba tahe olema, seda märkas Krõõtki lehmi lüpstes.
Ometi oli tema see, kes karjapoisi tegu alguses hukka mõistis. Temale oli sootuks vastuvõtmatu, et laps vana inimest nõnda näägutab ja teda kividega pillub, nagu Mart seda ütles teinud olevat. Aga kui poiss hakkas seletama, kuidas Pearu lehmi tümas taga ajanud ja neid vemmeldanud, siis muutus Krõõda arvamine. Kuidas? Lehmi vemmeldama? Oleks veel härjavärsse või mullikaid!
Muidugi, kui lugu soos nõnda oli, siis talitas Mart õieti. Ja sest silmapilgust peale hakkas Eespere perenaine oma karjapoissi Matuks hüüdma. Tema eeskujul tegid seda viimaks ka teised, esiteks Mari, siis Juss ja lõpuks peremees isegi. Mart oli surnud, elas Vargamäel ainult Matu. Hiljemgi, kui Mart tuli Mäele sulaseks, ei kuulnud ta muud nime kui aga ikka Matu ja Matu. Ja see nimi oleks talle eluotsani jäänud, kui ta poleks Vargamäelt lahkunud, et paremat kohta minna otsima.
Niisugune imelik mõju oli perenaisesse karjapoisi jutustusel, kuidas Oru Pearu nende lehmi vemmeldanud ja kuidas tema teda siis kividega vinninud.
Andres leidis aga asjas tõsisema külje, kui ta poisile ütles:
„Tammi tegemise on ta küll katki jätnud, aga küllap ta hakkab nüüd sind varitsema, ega ta seda sulle nõnda kingi.“
„Jah, Matu, katsu sa oma nahka hoida,“ manitses perenaine. „Tema ta pargib, kui aga kätte saab.“
„Ei saa tema minu nahka kätte, siputagu või siidi,“ vastas poiss pererahvale. „Pistan alati mõned head kivid tasku, küll ma siis näen. Mina kividega eest, Valtu hammastega tagant, tulgu.“
„Et mitte salaja ei juhtuks,“ kartis perenaine.
„Valtu nina võtab ta poole versta pealt,“ lohutas poiss.
126
