Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/131

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


turi aina tõusis. Ometi ei läinud ta kogu heinaajal tammi üles tegema ega ka Matut enam taga ajama. Sel oli nüüd palju suurem koer karjas kaasas ja kuri oli ta Pearule vähemalt samuti kui eelminegi. Ja nagu oleks ta Vargamäe asjadega põhjalikult tuttav, läks ta juba teisel-kolmandal päeval Tagapere akende alla kükitama.

Andres haudus Pearule kättemaksu. Kramplikult hoiti mõlemal pool, et loomad teise maa peale ei pääseks, sest siis on trahvimaks kindel. Aga õnnetus tabas seekord Pearut: tema karjane laskis loomad Eespere väljaalusele heinamaale, kus varajase niidu tõttu kasvas nii ilus ädal, et teda oleks võidud heinaks teha. Andres võttis loomad kinni ega andnud neid enne kätte, kui Pearu ise neile järele tuli, kes tahtis Andresega leppida.

„Küll kohus lepitab,“ vastas see. „Kohtukulli ees õiendame oma asjad, muidu pärast võtan ma liiga või annad sina vähe.“

Pearu peksis meelepahas oma karjapoissi, nii et kisa kostis Eesperre. Aga see ei aidanud rohkem, kui et rahustas ainult pisut südant. Kohtusse pidi ta ikkagi minema ja kahjutasu maksma, sest kahju oli päevaselge: ädalhein, mille kari sõi ja tallas.

Nüüd hakkas lepiku all uus veepaisutamine. Jällegi oli Matul tegemist tammi lõhkumisega. Aga vahetevahel solises Eespere karjamaa ometi veest. Viimaks tüdines Andres jändamisest ja läks kohtukullilt õigust ning kaitset otsima. Aga nagu oma esimeses protsessis Pearuga, samuti tundis Andres ka nüüd, kui raske oli kohtule tõtt sedavõrd arusaadavaks teha, et selle järgi võiks õigust mõista. Viimaks sai ta peakohtumehe sinnamaale, et see vaevaks võttis asja kohapeale ise vaatama tulla. Aga siis juhtus nõnda, et Matu oli enne saanud tammi maha lõhkuda ja kraavid olid tühjad. Andres oli nüüd poisi peale väga pahane, aga Pearu käis ja itsitas. Pealegi läks peakohtumees Eesperest mitte koju, vaid Tagaperesse, kus ta Pearuga palju kauem juttu ajas kui Andresega ja lõpuks tema kuulsat loodheinamaadki vaatamas käis.

Nõnda ei saanud Andres kohtumehe Vargamäele ilmumisest peaaegu mingit tulu, vähemalt ei avaldunud

131