see kuidagi õigusemõistmisel. Naabrid protsessisid kaua, sest üks protsess tekitas teisi. Seda ei teadnud Andres enne, kui nägi oma silmaga. Meestel oli nüüd aina käimist ja sekeldamist. Pearu istus kõrtsi saksatoas sagedamini kui kunagi enne, sest asjad olid keerulised ja nõudsid „rehnutipidamist“.
Andres tundis, nagu kuluks ta kahest otsast korraga, töö sööb keha ja üleaedne põletab hinge, nii et kaob söögiisu ja kaob öösel uni.
„Mis sa tühjaga jändid,“ ütles Krõõt mehele. „Las ta olla, ega sina teda paremaks ja targemaks tee. Minu ema ütles ikka: inimest parandab ainult haud.“
„Mis ma siis pean tegema?“ küsis Andres. „Alla vanduma?“
„Kas või alla vanduma,“ vastas Krõõt, „siis ta süda saab ehk rahu.“
„Aga minu süda? Mis ütleb tema? Või on ainult Pearul süda?“
„Targem annab järele,“ lausus Krõõt.
„Ma peaks laskma siis tõe ja õiguse jalge alla tallata, sest et mina olen targem?“ küsis Andres.
„Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei midagi,“ ütles Krõõt.
Kui Andresel Aaseme Aaduga asi jutuks tuli, ütles see:
„Mis sa mädandiga protsessid ja oma aega raiskad, anna talle kere peale, sa oled ju üle. Mõista ise õigust, ära mine teda teiste käest otsima. Tema käib sinu poissi püüdmas, sina püüa teda ennast. Las poiss narrib teda seal tammi juures, ja kui ta sinu maa peale tuleb, võta ta kinni – tümita, nii et aitab. Kasta vahel kraavi ja anna jälle. Usu, pole koeralgi kohut. Ja seda õigust kardab ta rohkem kui kohtukulli.“
Aga Andres ei võinud teha ei Krõõda ega Aaseme vanamehe nõuande järgi. Tema tahtis oma asju ajada õiglaselt ja avalikult, olgugi tema vastaseks Oru Pearu taoline mees.
„Maksab minul tema, tõpra pärast hakata valetama ja võltsima,“ ütles ta. „Kas siis ilmas tõesti nii vähe õigust on, et Vargamäel ilma temata peab elama?“
Ja et ühest suuremast tüliõunast pääseda, nimelt sel-
132
