lest kurikuulsast piirikraavist, pani Andres sauna-Madise endale uut kraavi kaevama, mis kõik tema veed jõkke viiks. Sellega pidi ka Pearul võimalus kaduma üldse veel Eespere kraavidesse vett paisutada. Uue kraavi kaevamine tegi küll suurt kulu, aga tema pidi ka suurt kasu tooma, sest Andres juhtis ta keset oma krunti läbi, kus oli loota kõige paremat metsakasvu. Ka piiras uus kraav Jõessaare sisse ja pidi kogu selle ümbruse muutma kõvaks ja kuivaks.
Esimesel suvel edenes Madisel kraavitöö pikkamisi. Aga järgmisel kevadel panid nad Jussiga kahekesi käed külge, sest Juss ei olnud siis enam peres sulaseks, vaid käis seal ainult raskemail päevil abiks. Nüüd oli kraavi edenemisel hoopis teine mõnu, nii et sügiseks aegsasti saadi tema ots jõkke.
„Selle kraavi oleks pidand kohe kaevama,“ ütles Madis, kui nad ühes Andresega esimese vee jooksma lasksid. „Ma ütlesin ju küll, et üksi tuleb kraavitamine odavam kui Pearuga kahasse, aga sa ei uskunud seekord.“
„Noh, ega see piirikraavi rahagi just maha põle visatud, maad kuivatab ta ikkagi,“ vastas Andres. „Nüüd ta lepiku all änam vett paisutada ei saa, see kraav tõmbab vee ära.“
„Nojah, ega lepiku all küll änam, aga…“ lausus Madis, nagu jätaks ta midagi ütlemata.
„Aga kus siis?“ küsis Andres.
„Jõessaare all,“ vastas Madis nüüd.
„Kuidas nõnda? Vesi jookseb ju tema oma karjamaale siis ka,“ ütles Andres.
„Aga mis siis, kui ta ka seal jupi uut kraavi kaevab, nii et selle uue kraavi ja piirikraavi vahele mõni loodheinamaa jääb?“ küsis Madis Andreselt.
„Muidugi, siis küll,“ oli Andres nõus. „Tammi teeb põndaku kohale, mis vee kinni hoiab, ja nõnda võiks meie Jõessaare alla elus järv saada.“
„Seda minagi,“ lausus Madis.
„Aga siis tõmban mina kohe piirikraavist põikkraavi seia uude kraavi või kaevan saarte vahelt uue kraavi läbi,“ ütles Andres.
„See on teine asi,“ kiitis Madis, „siis pole Jõessaare tammil enam mõtet.“
