ta tööd sagedasti otse peremehe käskudele vastuoksa teinud. Paned ta kraavi kaevama, siis teeb ta teisiti, kui on õpetatud, ajad ta hagu tegema või puid raiuma, siis raiub ta sul käsuvastaselt ilu- ja emapuud maha, nagu seda ka sauna-Madis teadis tunnistada. Nõnda teinud ta Pearule rohkem kahju, kui et saadav palgaosa seda suudaks tasuda.
Kohus ajas peremeest ja sulast leppima, sest eesistuja arvas, et eesel ei pea mitte astla vastu takka üles raiuma ja et pahmaja ei peaks härja suud kinni siduma. Pearu oli valmis sulasega leppima ja temale ta palka kas või siinsamas kohtu ees välja maksma, ainult kui sulane enda süüdi tunnistaks ja teda, Pearut, ainsagi sõnaga paluks. Aga sulane seisis nagu tige härg peremeeste kohtu ees ega lausunud sõnagi, nohises ainult. Kohus arvas, et ehk tahavad vastased asja isekeskis veel arutada ja lükkas otsusetegemise järgmiseks kohtupäevaks edasi.
Kohtust läksid nii Pearu kui ka Jaagup kõrtsi ja ka seal ütles peremees, et tema maksab sulase palga kohe välja, niipea kui see temalt andeks palub. Aga siin polnud sulane valmis seda tegema. Isegi viina ei võtnud ta Pearult vastu, vaid ütles:
„Peremees valab minu jao oma emapuudele kasteks.“
Nõnda ütles Jaagup ja sülitas, nagu olekski ta juba peremehe klaasist rüübanud.
„Ah sa oled ikka veel kangust täis!“ hüüdis Pearu. „Küll mina su kaelakünnapuid mudin.“
„Küllap näis, kumb kummal nad mudib,“ vastas Jaagup.
„Ah sa ähvardad mind?“ küsis Pearu.
„Mis mina sust ähvardan,“ vastas Jaagup. „Mis on sulasel peremeest ähvardada.“
„Säh, joo viina!“ pakkus Pearu. „Lepime ära. Kõrtsmik, korv õlut!“
Pearu pakkus ja pakkus oma klaasi, aga Jaagup ei teinud seda nägemagi.
„No rüüpa ükski kord minu klaasist,“ mangus Pearu, „siis maksan siinsamas kõrtsiletil su palga välja.“
Pearu tahtis nähtavasti, maksku mis maksab, sulasega leppida.
