Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/140

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


„Poiss, ligund, võta klaas vastu, kui peremees pakub!“ hüüdis kõrtsmik. Sama nõu andsid ka kõrtsilised. Kuid sulane oli oma otsuses kindel: ei võtnud.

„Mine siis p…e!“ karjus Pearu lõpuks Jaagupile. „Tänasest päevast põle sa enam mu sulane! Asjad viisid Eespere Andrese juurde, sinna mine ka ise. Mis mulle ei kõlba, see on temale paras. Kui palju on sul veel palka saada? Maksan su kõrtsiletil kui mustlase setuka kinni ja kasi, kus kurat!“

Ning kui sulane saadava summa oli nimetanud, ladus Pearu raha kõrtsiletile ja kutsus kõrtsmiku tunnismeheks.

„Kasi mu silma alt!“ karjus Pearu Jaagupile.

„Ega sa Vargamäel ole, et nõnda karjud,“ lausus poiss raha tasku pannes.

„Kas nüüd rüüpad mu klaasist?“ küsis Pearu Jaagupilt.

„Maksa enne kõik mu rahapalk välja,“ vastas sulane. „Niikuinii läheb ta mul muidu kaotsi.“

„Rüüpa enne viina,“ tingis Pearu.

„Ei, enne kõik rahapalk, riidekraam võib jääda,“ vastas sulane.

Kõrtsmik astus mõlema vahele lepitajaks, öeldes:

„Tehke mõlemad ühekorraga, peremees annab raha, sulane võtab viina.“

„Nõnda olen nõus,“ ütles sulane.

Pearu mõtles pisut.

„Üks ta mats puha,“ ütles ta viimaks, „sulasest niikuinii meest põle.“

Nõnda leppis Vargamäe Pearu oma sulase Jaagupiga. Lepituseks tühjendati nii mõnigi klaas ja pudel. Alles hilja öösel hakkasid peremees ja sulane kõrtsist koju minema.

Aga kui Pearu oma peatäie oli välja maganud ja selle üle järele mõtles, mis ta purjus peaga oli teinud, siis kahetses ta oma tegu. Kuidas võis ta ometi sulasele nõnda palga välja maksta ja ta enda juurde tagasi võtta, oli see ju Eespere Andreselt läinud nõu küsima tema vastu ning lõpuks oma asjadki Andrese ulu alla viinud.

Algas uus kiuslemine. Pearu murdis pead, kuidas

140