Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/142

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


tema kättemaks. Sest nagu läbi udu mäletas Pearu hiljem, et peksjad olid parastades öelnud:

„See on vihmaga haotegemise eest, see emapuude eest, see kartulivõtmise eest, see kraavikaevamise eest, see saamata jäänud söögitundide eest!“

Aga kindlasti ei teadnud Pearu mitte, oli ta neid sõnu kuulnud tõepoolest peksjailt või ainult iseendalt palavikus sonides.

Peksmisel kaotas Pearu vahetevahel mõistuse, aga siis topiti talle lund püksi ja krae vahele, ning kui ta sellest toibus, anti uuesti. Pearu palveist ei hoolitud. Palvesõnad olid kui herned, mis pillutakse vastu kivimüüri.

„Ah nüüd sa, kurat, palud,“ ütlesid peksjad. „Jõllsilm niisuke!“

„Pekske, aga jätke hing sisse! Mul on naine ja lapsed!“

„Ära karda, ei me tapa, peksame ainult, kuni sured,“ vastasid halastamatud tümitajad.

Vististi oleksidki nad Pearu surnuks peksnud, kui mitte nagu saatuse pilkena neid selles poleks seganud Eespere Andres, see Pearu suurim vihamees, kes ta maastki korjas ja koju tõi, et külm peksust pääsenud elunatukest ei lõpetaks.

Ei saadud muidu, kui toodi kolme-neljakümne versta tagant arst Vargamäele.

„Sul on visa hing, vanamees,“ ütles tohter. „Mõni teine oleks selle nahatäie kätte ammugi surnud.“

„Jään ma ikka elama?“ küsis Pearu.

„Oled tänini elanud, elad ka edasi,“ vastas arst.

Rohkem Pearu ei tahtnudki teada: peaasi, et pole surmaks, et jätsid hinge sisse.

Asja uuriti, aga peksjate jälile ei saadud. Näis tõenäoline, et kuigi ehk endine sulane Jaagup peksu oli korraldanud, siis ometi polnud ta ise sest osa võtnud: olid kindlad tõendused käepärast, et Jaagup oli peksu ööl ligi kümne versta taga. Tuisu tõttu olid hommikuks igasugused jäljed kadunud. Isegi kuritöö kohal oli hommikuks sügav hang. Aga hange all leidusid veremärgid, mis olid sündmuse tunnistajaks.

Kogu talve, järgmise kevade ja poole suvegi loksles

142