Jaagupit sisse vedada, kuidas talle vingerpussi mängida. Viimaks arvas ta õige nükke leidnud olevat. Ta läks kõrtsi ja tuli sealt hirmsa mürgliga koju. Varsti oli kogu talu karjumist, jooksu ja nuttu täis. Perenaise palve peale läks Jaagup peremeest rahustama ja kas või jällegi kinni siduma, kui muidu ei aita. Nüüd pistis Pearu appi karjuma, nagu tehtaks temale jumal teab mis liiga. Ja kui sulane ta lahti laskis, läks ta uksest välja ja vestiväel ning palja peaga läbi tuisu Eesperesse.
Oli õhtul kella üheteistkümne paiku, kui Pearu hirmsa müra ja karjumisega Eespere uksest sisse tormas ja seal lõõtsutades toolile langes. Eespere rahvas, kes alles ülal oli, ehmus õige tublisti, nähes Pearut säärases olekus.
„Mis on üleaiamehega juhtund?“ küsis Andres.
„Juagup tahab tappa,“ lõõtsutas Pearu.
„Mis siis tema arusse läind, et ta sinu hinge himustab?“ imestas Andres.
„Ta on kurjust täis ja segab end minu asjade vahele,“ vastas Pearu ja hakkas Andrest enesega kaasa kutsuma, sest tema ei julgevat enam üksi koju minna. Kui ta alles rääkis, tuli teisepere perenaine oma vanamehele järele, kasukas ja müts tema tarvis kaasas.
Andres oli esiteks peaaegu valmis Orule vaatama minema, mis seal lahti, aga et Krõõt väga vastu seisis, siis jäi kõik niisama: Pearu läks viimaks ühes eidega.
„Mine nüüd end tema asjade vahele segama,“ ütles Krõõt, kui teisepere rahvas oli läinud, „aitab sellestki, mis sul endal temaga tegemist.“
Ka Andres arvas, et küllap Pearu mõnda tempu sepitseb. Nõnda see oligi. Varsti saadi kuulda, Pearu kaevanud sulase kohtusse. Käidi paar korda ees ja asi lõppes sellega, et Jaagup sai viisteistkümmend vitsahoopi ja lahkus Vargamäelt.
Nõnda oli Pearu viimaks seda saanud, mida ta tahtis. Aga tema rõõm ei kestnud kuigi kaua. Sest kui ta mõni nädal hiljem tuisuse ilmaga hilja õhtul kõrtsist koju tuli, peeti ta teel kinni ja anti talle niisugune keretäis, et tal vaevalt veel hing sisse jäi.
Kes peksjad olid, ei selgunud. Pearu isegi ei tundnud neid. Ainult ühte pidi arvama: see oli Jaagupi töö,
