„Kus sa siis oled, mu lambasihver?“
„Sinu eit on tagakambris, minu eide juures,“ ütles Andres.
„Või tema, lohakas, läheb saksakambri s…e!“ karjus Pearu ja taarus tagakambri poole. Niipea kui ta üle uksepaku sai, karjus ta oma eidele: „Mis sa, lohakas, siin vahid, kasi koju! Kasi silmapilk koju!“
Ja juba oligi ta tema natis kinni. Aga Andres astus vahele, võttis üleaedsel käsivarrest kinni ja ütles vaigistavalt:
„Kallis üleaedne, lase eit olla, küll ta läheb isegi koju, tal minu eidega pisut õiendamist.“
„Minu lambasihvril pole teisepere perenaisega midagi õiendada, kasigu oma sõraväe juurde!“ karjus Pearu ja kiskus ning mudis oma naist edasi.
„Armas naabrimees,“ palus Andres, „ole nüüd mõistlik, jäta eit rahule, mis sa tast karjutad, ajad meie lapsed magamast üles.“ Ja ta katsus Pearut eidest eemale tõmmata.
„Ära kisu mind!“ sähvas Pearu. „Ma põle sinu eide kallal.“
„Naabrimees, mis sa nüüd nõnna,“ püüdis Andres ikka veel leplikult.
„See on minu vanamoor ja mina teen temaga, mis tahan!“ karjus Pearu välkuvail silmil ja juba otsisid ta käed naise juukseid.
„Pai naabriperemees, ära lase mind kiskuda!“ palus Oru eit.
„Ah sa, saadana lõugut, paitad naabriperemeest!“ möirgas Pearu. Ja mõni seda teab, missugust etendust Eespere rahvas oleks pidanud pealt vaatama, kui mitte Andres naabril poleks kätest kinni haaranud, öeldes:
„Mina omas majas ei luba, mine kisu mujal, siin põle kõrtsikoht.“
„Mina tahan oma eite kätte saada,“ vastas Pearu. „Mis sa tast oma majas peidad?“
„Mina põle peit, ta tuli ise,“ seletas Andres.
„Mis õigus on sinul keelata, kui ma oma eite tahan koju viia?“ küsis Pearu.
„See siin on minu maja.“
144
