„Aga see siin on minu vanamoor! Mina võin temaga teha, mis tahan.“
„Eks katsu, kui mina keelan.“
Pearu tahtis uuesti naise natti kinni karata, aga Andres astus vahele. Nüüd kaotas Pearu kannatuse ja virutas üleaedsele jalaga. See kahmas seetõttu naabril kraest kinni, viskas ta esiteks nagu takutordi eeskambrisse ja sealt läbi koja õue, kus oli külm ja hele kuu taevas.
„Niisuke raisk, sinu omas toas sind ennast jalaga lööma!“ siunas Andres kambrisse tagasi tulles. „Oleks veel käega, aga jalaga siis, raip.“
„Mis nüüd küll minust saab!“ nuttis Oru perenaine. „Minust ja lastest! Halises teine küll kaua maas, mõtlesin juba, et ega ta enam tõusegi, aga…“
Kulus natuke aega. Siis hakkas väljast uuesti karjumine kostma.
„See on tema heal,“ ütles Oru eit hirmul. „Ainult tema karjub nõnda.“
Andres läks välja vaatama, mis üleaedsega on või kus ta karjub.
Pearu seisis õuevärava taga keset teed kuu valgel. Tal oli pikk ja haljas seatappe-puss käes ja ta karjus:
„Tule välja! Tule seia! Katsume, kumb kummal vere laseb! Sul põle julgust, sa poed tuppa eide selja taha, hoiad tema seelikust kinni! Sa hoiad kahe käega kahe eide seelikust kinni! Tule mehe vastu! Tule teele soolikaid laskma!“
Ka Krõõt oli uksele kuulama tulnud, mis see teisepere vanamees küll nii suure häälega karjub. Ja kui ta tema sõnu kuulis, ütles ta Andresele, kes keset õue seisis:
„Tule ära, vanamees, ää mine talle lähemale. Tule tuppa, las ta karjub, kaua ta selle külmaga ikka karjub, küll ta läheb isegi ära.“
„Tal ju puss peos, ega see niisama ole,“ vastas Andres. „Ihus teine pikka seatapmise pussi.“
Need sõnad ajasid Krõõdale veel rohkem hirmu peale.
„Mis sa tast tühjast kardad,“ ütles Andres. „Vaat kui võtan teiba ja lähen näitan talle, kudas Vargamäe Eespere väravas pussi ihutakse.“
