„Ära karda, perenaine,“ manitses Mari, „kartmine põle hea. Parem puhake, koguge jõudu, las mina teen.“
Ja Mari tuuseldas nii all saunas kui ka ülal peres. Tema poeg Jukugi leidis üsna loomulikuna, et ta iga päev ühes emaga võis peresse minna teiste laste hulka. Viimaks harjusid sellega kõik, nagu ei võikski see teisiti olla. Aga siin sündis imelik asi: perenaisel pidi ikka enne raske aeg kätte tulema ja alles siis Maril, ometi sai Mari tütre, kuna perenaine ikka veel ootas. See aina tekitas Krõõdas hirmu ja muret, oli talle kurjaks ennustajaks.
„Läheb üle võsade, kasvab suureks,“ kaebas ta Marile.
Pisut kartma hakkas nagu Marigi, kuigi ta endiselt katsus perenaist lohutada ja julgustada.
„Olen vahel mõelnd,“ rääkis perenaine kord pisarsilmil Marile, „kui mind änam ei ole, küll tahaks ma siis, et sina mu laste ema oleks. Sinu kätte jätaks ma nad rahuliku meelega.“
„Issand jumal!“ hüüdis Mari. „Perenaine, mis sa ometi räägid! Mul on ju Juss, kuhu ma siis tema panen?“
„Ega ma siis seda, ma ainult muidu räägin,“ seletas perenaine.
Mari südamesse hakkasid perenaise sõnad imelikult kinni. Nii mõnigi kord mõtles ta nende peale tagasi.
Viimaks saabus Eespere Krõõda aeg. Olid abiks mõlemad saunanaised. Aga vähe võisid nad perenaist aidata, kes kaua ja raskesti vaevles. Kui ta lõpuks oma piinast vabanes ja lapse häält kuulis, lõi ta suur ja kahvatu suu naerule, sest hääle järgi pidi olema poiss – kohapärija, tulevane peremees Vargamäel. Nõnda jäigi Krõõda suu nagu naeratama, ilma et ta oleks küsinud, kas on sündinud tütar või poeg. Andres, kes eeskambris ootas, astus sealt lapse häält kuuldes kohe tagakambrisse.
„Viimaks ometi poiss või?“ küsis ta.
„Peremees!“ hüüdsid saunanaised korraga.
„Peremees mis peremees,“ jätkas saunatädi üksinda. „Poiss kui purikas, suur ja tugev!“
Aga nurganaine ise ei lausunud sõnagi, nagu ei puutuks asi enam temasse. Ja kui Andres sängi ette astus küsima, kuidas Krõõt end tunneb, vastas see lihtsalt:
148
