Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/147

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


köie vahelt kirve, raius aia teelt maha ja viskas ta kõrvale.

Sellest päevast saadik ei tarvitanud Eespere mehed enam Tagapere meestega ühist teed, vaid nad tegid endile tee üle oma krundi. Oli küll tükk tühja vaeva, aga Andres arvas:

„Hakka viimaks iga õhtu naabrimehe taliaeda raiuma, kus sa sellega lähed.“

Nõnda lõppeski see riid ainult uue talitee tegemisega. Kogu talve elasid üleaedsed vaikselt ja rahulikult, nagu oleksid neil vastastikku üsna sõbralikud mõtted.

Kevadel tundus Eesperes juba seda Vargamäed, millest Andres oli unistanud: kümmekond noort õunapuud, samuti ka kirsi- ja ploomipuud olid valendavalt õisi täis, marjapuudest, toomingatest ja pihlakatest rääkimata. Juba põrisesid põrnikad puude ümber ja juba nähti siin linde, kes tänini välja äärest kunagi mäele ei lennanud.

Andres oli mõnikord oma noorte puude keskel nii rõõmus, et oleks tahtnud seda rõõmu kellegagi jagada, aga ikka pidi ta üksinda olema, sest Krõõt kandis suure vaeva ja murega oma neljandat last rinna all, kuna kolm vanemat tal sabas sörkisid, nii et tema esialgne silmade nukrus oli levinud üle kogu ta olemuse. Seda neljandat last ei oodatudki enam Vargamäe Eesperes ja sellepärast ei teinud Andres tema tulekust väljagi.

Sauna-Mari käis peres ühtepuhku abiks, sest perenaise tervis oli selle lapsega vilets. Mari ootas oma teist last, aga temale oli see nagu hane selga vesi – ei vaeva ega muret, vähemalt teiste näha mitte. Rõõmsalt kandis ta oma koormat, nagu polekski see raskuseks, vaid aina lõbuks.

„Mari, kui minuga midagi peaks juhtuma,“ ütles kord perenaine, „kas sa tuled siis ikka vahel ka minu lapsi vaatama?“

„Heldene aeg, mis siis perenaisega peaks juhtuma,“ vastas Mari. „On enne kõik ilusti läind, läheb ka nüüd. Eks minul ole ju seesama asi ees, minuga võib ju ka midagi juhtuda.“

„Ei sinuga, Mari,“ vastas perenaine. „Enne põle ma kart, aga nüüd kardan, on niisuke imelik tundmus.“

147