keda sa mulle oled mõelnud anda, ainult lase mu Krõõt elada. Ja tänasest päevast saadik tahan ma tema koormat kergendada, kui ta kannab ilmale sinu väe ja võimuga tüdrukuks tehtud poisse, keda mina ise olen sigitanud. Ma ei löö enam toaukse piitade külge kõrget lauda sigade takistuseks, ennem elan kas või sigadega ühes toas, et aga Krõõdal poleks vaja ämbreid üle selle laua rükkida. Ma ei lase teda enam raskeid toobreid tõsta ega sügavast kaevust vett vinnata, mis paneb mind ennastki niudeid pingutama. Ma teen toa otsa kerge jalgvärava, et Krõõdal igavesti vaja poleks suurt ja rasket väravat üle kõrge vaia rükkida.“
Kui Andres mõttes vanajumalale nõnda oli öelnud, tõusis ta üles ja läks välja: ta tahtis põllul viimased kaerad maha visata, sest pärast võib-olla pole selleks enam aega. Aga kui ta oma külimitu oli täitnud ja kandevööle seadnud, avanesid nagu äkki ta silmad ja kõrvad: ta nägi heledat päikesepaistet, tundis leiget kevadeõhku ja kuulis lõokeste laulu ning linavästrikkude vaikset, kuid rõõmsat häälitsemist künnivaos. Selle vastandina turgatas tal meelde Krõõt kodus sängis ja tulid meelde sõnad, mis tema, Andres, oli vanajumalaga vahetanud sängiäärel istudes.
Ja Andres tundis, et ta enam ei saa külvata, vaid peab selle asemel midagi muud tegema. Ta võttis külimitu kandevöölt, pani ta lähema kivi otsa ja istus ise kivi äärde, selg vastu päikest, nagu oleks tal siin midagi tõsist toimetada või millegi üle järele mõelda. Aga enne kui ta midagi sai teha või mõelda, kiskus ta suu temale endalegi ootamatult viltu ja silmist hakkas jooksma kibedat vett.
Andres rääkis uuesti oma jumalaga, korrates oma endisi tõotusi ja lisas juurde uusigi. Nõnda kestis see tükk aega.
Sulane ja temal abiks seemendamas olev Juss aina imestasid, kui nad nägid, et peremees, kes tuli ruttu väljale külvama, siin külimitu täitis ja ta korraks kandevöölegi asetas, nüüd päikese paistel kivi ääres istub, nagu soendaks ta seal selga ja kuulaks lõokeste laulu. Niisugust asja polnud Andresest keegi varem tähele pannud.
150
