Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/151

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Aga kui Andres kõik oma tõotused naise ja laste suhtes oli vanajumalale andnud ja kui ta nad oli kinnitanud kibeda veega, mis jooksis silmist, sai ta tundmuse, et nüüd on ta kõik teinud, mis sureliku inimese võimuses, sellepärast tulgu nüüd, mis tuleb. Jääb ainult veel oodata ja risti kanda, mis sulle peale pannakse.

Kergendatud südamega ja uue hooga hakkas ta külvama. Aga kivi ääres istumine oli tüki aega ära viitnud. Nõnda ei jõudnudki ta kõike seemet maha visata, enne kutsuti ta põllult koju. Seal ootas Krõõt, kes tahtis temaga rääkida, sest vanajumal polnud Andrese pühalikke tõotusi mikski pannud ja oli oma käskjala Vargamäele saatnud, nagu oleks peremees Andres esiteks aina tühje sõnu rääkinud.

„Noh, vanamees,“ ütles naine, „minu tund on vist tulnd.“

„Kui see nõnda olema peab, siis sündku Tema tahtmine,“ vastas Andres alistunult.

„Aga mis lastega?“ küsis Krõõt.

„Eks ma need kasvata üles,“ vastas Andres.

„Sa pead omale teise naise võtma,“ ütles Krõõt nüüd. „Aga ära võta kurja… lastele emaks.“

See oli kõik, mis Eespere Krõõt oma vanamehele ütles. Peale seda hüüdis ta sauna-Marit. Aga kui see sängi ette astus, ei öelnud perenaine talle midagi, vaatas ainult otsa. Ja nüüd nägi Mari, et perenaise silmad olid endiselt nukrad, hiljutine rõõmuhelk oli sealt jäljetult kustunud.

Krõõt liigutas oma paremat kätt, nagu tahaks ta seda Marile sirutada. See võttiski perenaise käest kinni ja jäi talle otsa vahtima ning ootama, mis ta küll ütleb. Perenaise huuled hakkasidki liikuma, aga häält kuuldavale ei tulnud. Huulte liikumisest ei võinud Mari midagi muud mõista, kui aimas iseenda korduvat nime.

Nõnda vahtisid Krõõt ja Mari teineteisele üksisilmi otsa, kuni Krõõda silmad kustusid. Aga ka siis veel hoidis saunanaine perenaise kätt, nagu mõeldes, mida tahtis see küll temale öelda, kui ta keel enam suus ei liikunud. Ometi aimas Mari niikuinii kadunud perenaise mõtteid.

151