„Mis sa lõõbid,“ vastas eit talle etteheitvalt ja lisas siis juurde: „Vargamäe mehed sillutavad teed surnutelegi, aga teised ei tee sedagi.“
Andrest ärritas millegipärast see sillutatud tee. Oli küll parem sõita, aga ikkagi ajas südame täis. Temal endal polnud teesilumine pähegi tulnud, aga Pearu oli oma meestega selleks kogu laupäevase päeva ja poole ööd tagantjärele viitnud.
Andresel tuli meelde, mis nad Krõõdaga soosillast olid rääkinud, kui nad kahekesi esimest korda temast üle sõitsid – Vargamäe poole. Ja nüüd läks nõnda, et eluajal ei näinudki Krõõt paremat teed, ainult puusärgis sõites võis ta tunda, et soosild oleks nagu siledamaks muutunud. Ehk on hea seegi! Ja Andres ise? Näeb tema oma eluajal paremat silda? Näeb ta seda puusärgiski? Ja ometi oli ta Krõõdale lubanud siin varsti tõllaga sõita, kaks hobust kõrvu ees.
Õhtul Vargamäele tagasi tulles olid mehed kõik juba lõbusas tujus. Andresel endalgi oli paras kilk peas, sest kurvastuse tõttu oli ta pudelist harilikust rohkem rüübanud. Sauna-Mari aina imestas, missuguse menuga matuselised õue sõitsid. Kõigist kõige valjemini rääkis aga Oru Pearu. Ja ta rääkis vahetpidamata. Ikka kaldus tema joobnud jutt kadunud Krõõdale. Iga natukese aja tagant hüüdis ta söögilauas, kus võeti söögialust ja söögipealist:
„Kuule, sina nuabrimees! Veart eit oli sul. Niisukest änam ei tehta! Vargamäe silmad ei sua änam niisukest nähja. Hallelooja! Sinu kadund eide terviseks! Issand olgu meile armuline!“
Nõnda valas ta klaasi klaasi järel endal kurgust alla. Aga mida rohkem ta jõi, seda sagedamini hakkas ta keel kadunu nime lällutama. Viimaks ei saanud ta muidu, kui tõusis oma paigalt ja läks istus üleaedse kõrvale.
„Kallis nuabrimees,“ hakkas ta sellele rääkima, „veart eit oli sul, seda tulin ütlema. Nüüd on sul kurvad päevad, sest niisukest eite ei ole änam ja teist niisukest põle ühelgi olemas. Mina kurvastan ka, aitan sul kurvastada, kallis nuabrimees… Tegin eilse päeva ja terve öö sinu eidele sulastega teed. Aga sulased hakkasid
156
