Lehekülg:Tõde ja õigus I Tammsaare.djvu/155

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


vahet, kus puhkas Krõõt, valged höövlilaastud pea all.

„Küll oli temale vähe neid päivi antud,“ ütles Hundipalu eit silmi pühkides.

„Mis muud, koorem oli liig raske,“ arvas Ämmasoo perenaine.

„Põlnd seda konti ega jäksi,“ lausus Oru pere-eit.

„Liig pikk ja peenike Vargamäele,“ ütles Aaseme eit elutargalt. „Ja nooruke! Alles alla kolmekümne, aga juba neli väikest…“

Lapsi nimetades hakkasid kõik eided silmi pühkima.

„Jah, tema ise sai vaevast lahti, aga lapsed…“ lausus Hundipalu.

„Jah, mis temal endal nüüd änam,“ kiitsid ka teised eided nõus olles.

Söögi ajaks toodi puusärk kambri, nagu tahaks kadunud perenaine ühes tuttavatega viimast korda leiba võtta, et siis alatiseks Vargamäe eluhooneist lahkuda. Viimast korda pidi olema Krõõt Vargamäel perenaiseks, kuigi tegi ja talitas juba sauna-Mari.

Luges ja laulis Krõõda saateks Andres ise. Ja ehk küll hääl kippus kurku kinni jääma, ometi tegi ta kõik nagu kord ja kohus. Aga nuttu olid kõik Vargamäe hooned täis. Sõnad olid suhu hangunud, voolasid ainult pisarad. Mehedki pühkisid silmi, Oru Pearugi pühkis. Aga temale nähtavasti ei meeldinud niisugune silmapühkimine ja sellepärast läks ta enne teisi uksest välja, nagu oleks päikese paistel seda parem teha.

Õueväravast teele minnes leidsid surnumatjad, et sügavad roopad olid tasaseks tehtud ja suuremad kivid vankrirataste ning inimeste jalust koristatud.

„Oled teedki silund,“ ütles Hundipalu Tiit Andresele.

„Mina mitte,“ vastas Andres.

„Siis on õige Pearu selle tembuga hakkama saand.“

„Tema vist küll, kes muu.“

Soosillal oli hulk tööd tehtud, nii et täna mindi sealt üle mis kõbinal. Rava Kustas, kes alati valmis oli rumalat nalja heitma, ütles oma eidele:

„Vargamäel peaks sagedamini matukseid olema, siis saaks varsti sileda tee.“

155