„Ää Pearut puutu, tema torkab kohe,“ ütles Aaseme Aadu.
„Ah Vuaseme Vuadu kua seal,“ imestas Pearu nüüd.
Ja siis pöördus ta uuesti oma üleaedse poole, nagu poleks teisi toas olemaski. Aga kui see tema joobnud jutust tüdis, ütles ta tõsiselt:
„Kallis üleajamees, mis sa nii palju selle asjaga lõõbid, anna minu eidele hauaski rahu.“
„Mis? Mina lõõbin?“ küsis Pearu haavunult. Ja kui Andres temale midagi ei vastanud, võttis Pearu viinaklaasi ja läks istus nurka. Ning kõik nägid, et ka seal tal pisarad habemekarvadelt kuuerinnale, põrandale ja viinaklaasi tilkusid.
XVIII
Vargamäe Andresel olid Krõõda surmast saadik rasked päevad. Tänini oli ta vaevalt osanud aimata, et inimesel võiksid olla niisugused päevad. Ainukese lohutusena tundus temale, et seisukord polnudki veel kõige hullem. Tal oli vähemalt sauna-Mari, kes perenaise ja osalt ka ema kohuseid mahajäänud lapse vastu täitis. Aga kui ka Marit poleks olnud, mis oleks pidanud Andres siis tegema?
Vaadates, kuidas Mari oma rinna väikesele Andresele suhu pistab ja kuidas poiss seda ahnelt imeb, tekkisid vanal Andresel endal mõnikord imelikud mõtted. Kui sauna-Mari võikski peresse jääda ja kui ta võiks siin perenaiseks hakata ning kasvatada ühes väikese Andrese ja teiste Krõõda lastega ka omad lapsed! See meeldiks vististi kadunud Krõõdalegi, sest miks muidu püüdis ta surres nii väga Mari kätt. Aga Maril on oma Juss ja sellega elab ta saunakambris. Kui Andres oleks oma elu ette teadnud, siis poleks ta vist Jussil kunagi sauna lubanud asuda ning nõnda võib-olla oleks Mari veel tänapäev tüdruk. Ning siis? Siis oleks võinud Marist saada Vargamäe Eespere perenaine. Aga nüüd ei teadnud Andres, mida teha.
Andres peaks endale uue perenaise otsima, sest ega Marist ikka jumal teab kui kauaks saa, aga ometi elab ta päevast päeva edasi, ilma et ta midagi perenaise
